Lavastuse esialgne idee tuli kirjanik Jan Kausilt. "Tema tuli ja rääkis meile sellest ideest ja meie rumala peaga ütlesime kohe jah. Me räägime selles lavastuses inimesest. Inimesest, kes otsustas siia, selle maa peale pidama jääda, mitte edasi marssida. Mingil põhjusel. Mina ei tea, kust neil see mõte tuli, kas see oli imeilus päev või nad olid väga väsinud, aga nad peatusid pikemaks ajaks. Ja nüüd on mööda läinud juba kümneid tuhandeid aastaid," rääkis Toomas Tross.

"See on rohkem meie olemise lugu, kui et päris ajalugu. Kindlasti ajalooõpikuid me ei kopeeri," lisas Männamäe. Eesti ajaloost leiab palju keerulisi aegu ja raskeid sündmusi, aga lavastusega püütakse siiski säilitada helget meeleolu. "Me ei tohi unustada, et meil on ikka laval Piip ja Tuut. Lõppkokkuvõttes võiks ikkagi jääda tunne, et kõik ei ole kadunud," lisas ta.

Lavastus on mõeldud nii lastele kui täiskasvanutele. Viimaseid on Trossi ja Männamäe sõnul keerulisem naerma ajada. "See on väga teraapiline, kui publik naerab, eriti hästi mõjub just see, kui sa oled saanud selle täiskasvanu naerma.  Last naerma ajada tundub siiski veel suhteliselt lihtne," ütles Männamäe.

Piip ja Tuut teatris on aktiivses mängukavas 12 lavastust. Viimane nendest eelmisel aastal esietendunud muusikal "Tallinna karud", kus Tross ja Männamäe kehastavad karusid. "Esimene stseen, kui me lavale tuleme ja suu lahti teeme, siis publikust hüütakse ikka "Piip ja Tuut!" Hääl reedab. Selle vastu paraku ei saa," tõdes Tross.