Vastuvõetud tehisaru määrus reguleerib Kaalepi sõnul eelkõige kõrge riskiga tehisarusüsteeme või selliseid, mis peaks üldse keelatud olema. Reguleeritakse ka teistsuguseid tehisarumudeleid, kuid määruse fookus pole Kaalepi sõnul siiski neil.

Kaalep rääkis, kuidas Prantsusmaa ja Saksamaa autorite ühingute tehtud uuring tõi välja kolm peamist kitsaskohta, mida loojad seoses tehisaruga näevad. Välja toodi mure tasustamissüsteemi kohta nii sisendi kui väljundi mõttes. Sisendi puhul kerkis esile küsimus, et kui tehisaru treenimisel kasutatakse autorite poolt tehtud olemasolevat loomingut, siis kas ja kuidas see tasustatud saab. Teiseks tekitas muret väljundi pool ehk see, kuidas tehisaru looming, olgu selleks videosisu, muusika või tekst, hakkab konkureerima inimeste loodu ja nende elatusallikatega.

"Inimesed, kes senimaani on seda tööd teinud, võivad kaotada suure osa oma sissetulekuallikast. Probleem on just sellel üleminekuajal. Me teame, et ilmselt suudab masin mingeid töid inimesest paremini teha, aga igale üksikule isikule on ikkagi üllatus see hetk, kui tuleb välja, et teda ei ole enam mingil määral vaja, sest masin teeb tema tööd paremini," rääkis Kaalep.

Veel toodi uuringus välja lubamise ja keelamise aspekt. "Autoriõiguse baasreegel on üldjuhul see, et autoril on õigus lubada ja keelata oma loomingu kasutamist," märkis Kaalep ja lisas, et kuna tehisaru treenimisel kasutatakse niivõrd suuri andmemassiive, siis on keeruline kindlaks teha, mida saab lubada või keelata. "Vaatamata sellele, et tehisaru määruses on öeldud, et treeningmudelitest ja materjalidest, mida on kasutatud, peab tagama läbipaistvuse, siis ma ei kujuta ette, kuidas see tänases praktikas hakkab välja nägema," tunnistas ta ja lisas, et rakendamise pool on veel suur eraldiseisev peatükk peale seda, kui määrus ise on vastu võetud.

Kaalepi sõnul on eelkõige vaja läbi mõelda litsentsisüsteemid. "Kui on kasutatud tohutul hulgal erinevate autorite loomingut ja need autorid on koondunud autorite ühingutesse, siis autorite ühingud saavad anda koondlitsentsi kõikide oma liikmete teoste kasutamiseks. Ja seda selliselt, et nad veel ei tea, milliseid teoseid kasutatakse. Nüüd tekib tagantjärele küsimus, milliseid raporteid on vaja autorite ühingutel, et raha lõpuks lõplikutele kasusaajatele laiali jagada," rääkis ta.

Kaalep arvas, et autorite ühingutel on valmidus läbirääkimisteks ja litsentsisüsteemi väljamõtlemiseks olemas, sest saadakse aru, et tehisaru on siin, et jääda. "Mõte on ikkagi välja mõelda, kuidas on võimalik koos eksisteerida, mitte üksteisega võidelda."

Kaalepi sõnul võiksidki autorite ühingud olla ühtedeks organisatsioonideks, kellega koostöös tehisaru seadust rakendama hakata. "Kui vaadata, millises valdkonnas autorite ühingud peamiselt tegutsevad, siis eelkõige muusika valdkonnas, filmis vähem, veel vähem on neid kirjanduses, kus on selline klassikaline kollektiivse teostamise mehhanism olemas. Võib-olla on suur hulk kunstivaldkondi, mis peavad hakkama kokku koonduma ja oma õigusi mingil määral kollektiivselt teostama, sest vastasel korral jäävad õigused lihtsalt kaitseta."

Kaalepi sõnul oli määruse vastuvõtmise tempo Euroopa Parlamendis ebatavaliselt kiire. "Kuidas seda rakendama hakatakse? Ausalt öeldes, ma ei tea. Ja ma pole ka kindel, et täna on see lõplik teadmine Eesti ministeeriumites olemas, seda peab natuke veel analüüsima," sõnas Kaalep.

Huvitav olukord on Kaalepi sõnul pilte genereerivate tehisarude reguleerimisega. "Põhimõtteliselt on seda piltide poolt võimalik reguleerida küll, seal on väga suured pildipankade omanikud, olgu selleks Getty Images või teised, kes suudavad seda juga juhtida ja öelda, millisel moel nende pankasid võiks kasutada," sõnas ta.

Kui tehisintellekti loodud pilte oli Kaalepi sõnul alguses huvitav vaadata, siis nüüd hakkavad nad aina rohkem üksteisele sarnanema. "Võib-olla on see natuke iselahenev probleem: ühel hetkel on need tehisaru loodud pildid populaarsed, aga saabub hetk, mil keegi ei viitsi enam seda sarnast pilti vaadata. Aga tehisaru olemus on, et ta õpib ise. Äkki ta õpib ise nutikamaks?"

Kaalep nentis, et muidugi on oht, et on inimesi, kelle elatusallikat tehisaru lähedalt puudutab. Näiteks näitlejate puhul sekkub tehisaru mängu ka deepfake tehnoloogiate näol, mida Europarlamendi vastne määrus aga samuti reguleerib. "Nende puhul on oluline, et inimene, kes seda vaatab, saaks aru, et tegemist on jäljendusega," selgitas Kaalep.

Kui Spotifys on hinnanguliselt umbes 100 miljonit laulu, siis tehisaru Mubert on kahe aastaga genereerinud samaväärse koguse laule. Sellest johtuvalt tekib Kaalepi sõnul mitmeid küsimusi. "Kas need lood hakkavad üksteisest eristuma? Kas nad muutuvad huvitavaks ka inimkõrvale? Kas neil tekib mingi täiendav väärtus? Kui praegu inimesed helindavad filme, sarju, teevad raadiokõlle, siis kui tehisaru hakkab neid asju tegema ja need teosed ei ole eraldiseisvalt väga eristatavad, vaid nad loovad mingi taustafooni, siis seal tekib küll suur hulk inimesi, kelle elatusallikas saab pihta," nentis ta.

Siiski on autorid Kaalepi sõnul tehisaru enda loomingus ka juba kasutusele võtnud. "Sellest prantslaste ja sakslaste uuringust selgust, et väga paljud autorid ise kasutavad tehisaru selleks, et mingist künkast üle saada. Kas selleks, et alustada uut lugu või selleks, et lõppviimistlust anda. Jupikesi tehisaru loomingust kasutatakse, aga koos inimesega. Siis on võimalik sellest igavast keskmisest eristuda."