Lavastaja ja näitleja Andrus Vaarik leidis, et näitemäng on kindlasti viimase sajandi viie parema hulgas. Alo Kõrve, kes asub uusversioonis üles George'i rollis, ei osanud unistada, et sellise rolli otsa satub. "Sain aru, et see on väga-väga äge materjal," tõdes Kõrve.

Vaarik astus lavastuses üles 11 aastat, kokku 319 korda. "Ma olen õnnelik sellepärast, et Karusoo kunagi ütles, et lavastaja peamine ülesanne on hoida näitlejate huvi materjali vastu kuni esietenduseni ja kui Alo niimoodi räägib, siis vähemalt peamine on ülesanne on täidetud," muigas lavastaja.

Vaarik ütles, et tal ei ole ettekujutust või arvamust, et ta ise oleks lavastaja. "Ma lihtsalt lavastan paremate puudumisel, sest meil on väga vähe lavastajaid Eestimaal. Seekord ma tunnen ennast küll erakordselt pädevana, sest ma olen sellega nii kaua tegelenud ja seal oli kuni viimase mängukorrani ikka veel midagi avastada," rääkis Vaarik.

"Kui ma satun kunagi veel lavastama, ilmselt satun, iseloomutusest või ahnusest, siis võiksin samamoodi materjali vallata, aga ma ei oska kodus üksi töötada, ennast niimoodi ette valmistada, et tunneksin seda nii läbi ja lõhki nagu praegu," nentis Vaarik.

Kõrve sõnul ütles ta jah enne, kui materjali läbi jõudis lugeda. Kui hiljem lugema hakkas, siis sai aru, et ütles jah-sõna liiga kiiresti. "Sinna sisse lugemine võttis päris kaua aega," tõdes Kõrve.

Kuigi näidend toimub ühe öö jooksul ja seal justkui midagi ei toimuks, siis Kõrve sõnul on ju ka öised ning paljastavad vestlused osa inimeste elust. "See, kui inimesed laval räägivad ja mõtlevad – see action on kõige šikim ja kõige elegantsem, sest suvelavastuse puhul võiks tõesti üksteist vikatitega taga ajada ja Eesti rahvas annab selle eest ka raha, aga kui vaimne action on loetav, siis saan kaasa mõelda, saan aru, mida inimene tahab ja lõpuks talle kaasa tunda," leidis Vaarik.