Jaak Adamson lahkus 1980. aastal kodumaalt vormiliselt legaalselt ja kodakondsust vahetamata (oli surmani ainult Eesti kodanik), kuid selleks survestatuna. Võimude nõudel heideti ta välja kunstnike liidust ja "kustutati" Eesti kunstiajaloost. Olud küll muutusid peatselt ja esimese uue isikunäituseni Eestis jõudis ta juba aastal 1990, seejärel mõnel korral hiljemgi, ent alati väiksemaformaadiliste töödega. Alaliselt välismaal elava ja töötava kunstnikuna jäi ta siinsest kunstielust eemale, suhteline unustus kestis edasi ning ka tema tookordne "tühistamine" on mõjunud veel kaua tagantjärelegi. 

Vaal galeriis on eksponeeritud valik teoseid, mis jäid mõlemal lahkumisel  – 1980. aastal tollasest Nõukogude Eestist ning aastal 2022 siitilmast – kunstniku ateljeesse ja omastele. Aegreana võib neis jälgida nii kunstniku truuks jäämist oma loomekreedole ja käekirjale kui ka muutumisi. Jaak Adamsoni loominguline kõrgaeg jäi aastatesse 1980–2010, mil ta võõrsil elava eesti kunstnikuna lõi üsna palju suuresti iseendale. Osa neid maale pole varem Eestis, mõnel puhul ka üleüldse kusagil, näitustel välja pandud.

Ometi jäi Jaak Adamson eelkõige eesti kunstnikuks, tema looming paigutub just konkreetselt eesti kultuuriruumi ja -konteksti ning on kohati mõtestatav ja mõistetav ainult selles. Näitus "Kaks lahkumist" on ühtlasi kojutulek ning tagasiränne Eesti maalikunsti lähiajalukku. 

Jaak Adamson (25. aprill 1938 Tallinn – 27. veebruar 2022 Slovakkia) oli eesti maalikunstnik, graafik, skulptor ja kunstipedagoog. 1964 lõpetas ta ERKI, Eesti Kunstnike Liidu liige 1969–1980 ja taas alates 1997. Slovakkia Kunstnike Liidu liige alates 1987. Pälvitud tunnustuste seas oli ka maalikunsti aastapreemia 1979. aastal.

Näitus "Kaks lahkumist" on Vaal galeriis avatud 6. juulini.