Enne, kui värskelt avatud Banksy suurnäituse juurde jõuame, tuleb konteksti mõttes veidi aega tagasi keerata. Mäletate, mis toimus Eesti kunstielus 2019. aastal? Ma ei kavatse sellele küsimusele mingit külluslikku vastust anda, sest kahtlemata oli kümneid näituseid, mis tähelepanu väärisid ja ka pälvisid, aga üks võtmehetk, mis avas siinses kunstielus uue ajajärgu, oli tol suvel avatud fotokunsti keskus Fotografiska.

Omal moel tegi Fotografiska kunstis sama, millega sai esimene "Klassikokkutulek" hakkama filminduses: tõestati, et kommertslikkus on ka selles valdkonnas võimalik ning seda ei üritatud varjata, vaid tehti pigem uhkuse ja sihikindlusega. Kümmekonna aastaga on kodumaisest rahvafilmist saanud lahutamatu osa siinsest kinotsüklist ning sama võib öelda ka kommertskunstist. Fotografiska on nii kunstiasutuse kui ka peopaigana oma staatust kinnistanud ja hoidnud, sinna kõrvale tekkis mullu ka popkunsti muuseum Poco, mis püüab jõuliselt turiste ning meelitab kavalalt ka neid eestlasi, kes pole ehk elu jooksul varem kunsti raha eest vaatamas käinud.

Ehk siis umbes viie aastaga on kommertskunsti võimalikkus ära tõestatud ning maailma tuntuima tänavakunstniku Banksy ülevaatenäitus tundubki seejuures igati loogiline samm. Äkki oli see isegi Linnar Viigil ja tema tiimil Pocot rajades juba mõttes? Tõestati end muuseumi loomisega rahvusvahelisel kunstiareenil ning otsekui sillutati teed, et aasta hiljem tulla välja suure publikumagnetiga, mis väärindab samal ajal veel tugevamalt juba olemasolevat muuseumi.

Mõistagi, midagi päris uut selles kõiges pole, sest on ju näiteks Kumus või Lennusadamas olnud korduvalt rahvusvahelisi koostöönäitusi – esimesena meenub edukas Titanicu väljapanek –, kuid Banksy ekspositsioon on varasematest näidetest veel enam dialoogis globaalse meelelahutusmaastikuga. Sarnased mitteametlikud näitused kultusstaatusega tänavakunstikust on jõudnud paljudesse suurlinnadesse üle maailma (sama näitus on praegugi avatud Poolas ja Saksamaal!) ning Poco staatuse kinnistamise kõrval on sellise näituse jõudmine siia võrreldav näiteks Domino's Pizza või KFC sisenemisega Eesti turule. On see üldse enam kunstifenomen? Pigem võib seda vaadata kui vajalikku lisa siinsesse popkultuurivõrgustikku.

Külluslik tervikelamus

Eesti külastaja jaoks algab tegelikult näitusekogemus pihta juba enne pileti ostmist, sest väljapaneku "Banksy mõistatus – tõeline geenius" avamine on olnud parimas mõttes sünkroonis ka Telliskivi piirkonna arendustega. Literaadi esine parkla muutumist pargiks – vaid mõni kuu tagasi oli seal kuumaastik, nüüd aga juba peenhaljastusega rahvast sumisev väljak – ning avati tunnel, mis ühendab uut parki suurema Telliskivi loomelinnaku parklaga. Nende vahel ongi mugavalt üks pikki aastaid aktiivse kasutuseta seisnud tööstushoone, kuhu vaataja tänu arendustele justkui muuseas ja poolkogemata satub. Ja kui juba satud, siis meeldiva üllatusena saab seal näha ka mitme kõhu- ja peatäie jagu Banksyt.

See mudel läheb hästi kokku ka Poco enda asukohaga, mis on samuti täpse linnaplaneerija käega paigutatud kavalalt Soome ja Rootsi laevadelt tulevate turistidele teele Rotermanni Stalkeri käigus. Kärutad end kohvriga läbi Ahtri tänava lõputute remontide ja kui Poconi jõuad, siis see on otsekui miraaž keset kõrbe, kust rõõmuga kohutava linnaruumi eest varju otsid. Ja avastad, et polegi kuumusest tingitud nägemus, vaid täiesti reaalne koht.

Ka Banksy väljapanekule kohale jõudes – juhtub see kogemata tänu varem mainitud arendustele või meelega ja eesmärgitatult, polegi suuremat vahet – saad aru, et tegu pole mingi põlve otsas nokitsetud haltuuraprojektiga, mida ma esialgu kartsin, kui kuulsin, et tegu on mitteametliku näitusega. Otse vastupidi, "Banksy mõistatus – tõeline geenius" on viimse kui hammasrattani õlitatud masinavärk, kus pole järeleandmisi tehtud, vaid eesmärk on selge: tuleb teha kõik, et ka kogemata uksest sisse piiluv inimene tahaks oma rahakoti raudu kergendada ja ei mängita mitte ainult esmamulje peale, vaid eesmärk on anda umbes 20-eurose pileti eest piisavalt hea elamus, et külastajad oleksid valmis seda pärast ka kõigile sõpradele-sugulastele-tuttavatele reklaamima.

Sellest eesmärgist võetakse maksimum välja, sest väljapanek on niivõrd rikkalik – erinevatesse ruumidesse on paistatud laiali üle saja töö –, et oma kogemuse saavad kujundada nii need, kes pole kunagi Banksyst suuremat kuulnudki, aga ka suuremad huvilised, kes näinud temast dokke ja lugenud raamatuid. Kui esimese grupi jaoks joonistatakse tunni-pooleteise jooksul, mis näituse läbimine aega võtab, maha Banksy karjääri piirjooned ja pannakse paika olulisemad verstapostid, siis teadjamatele külastajatele on pikitud vahele vähemtuntud töid, mida ei olegi tingimata kontekstualiseeritud, vaid mis seisavad tervikteekonna kõrval meeldivalt juhuslikena.

"Banksy mõistatus – tõeline geenius" on seega laotud kihiti, mistap ei jäeta ka ühtki publikusegmenti kõrvale, vaid pigem otsitakse võimalusi, kuidas pakkuda igaühele midagi. Ühest küljest võib seda vaadata lahjendusena, mis on ühe kommertstaotlusega näituse puhul mõistetav, kuid teisalt on traagelniidid nii hästi peidetud, et näitusel ringi vaadates ei teki kordagi tunnet, et mind jäetakse millestki ilma.

Kui üldse midagi välja tuua, siis tekkis küsimus, miks tulevad niivõrd paljud inimesed sinna paariaastaste lastega. Banksy on küll mänguline autor, kuid tema tööde provokatiivsus ei ole just sobilik pere noorematele. Ehk tasuks mõelda sarnaselt kinodega ka näituste puhul vanusepiirangutele? Muidugi on mugav lapsed tasuta kaasa võtta, aga see koormab niigi kitsaid näitusekoridore külastajatega, kellel käib see materjal selgelt üle pea.

Piir tõe ja vale vahel kaotab tähtsuse

Esimesed viis minutit, kui oma ringkäiku tööde vahel alustasin, tabasin end korduvalt mõttelt, et mida ma nüüd täpselt vaatan. Jah, seintel on tõepoolest Banksy teosed, neist paljusid olin juba siin-seal varem näinud, kuid samal ajal on see kõik – tulles tagasi varasema võrdluse juurde – miraaž, sest kõik teosed on reproduktsioonid. Meile müüakse siis lihtsalt kalli hinna eest võimalust vaadata koopiaid?

Huvitaval kombel unustasin selle peagi täielikult ning ka teisel külastusel ei mõelnud sellele kordagi. Võti peitub aga selles, et "Banksy mõistatus – tõeline geenius" ei esitlegi end hetkekski kunstinäitusena ning need tööd eraldiseisvana polegi olulised, sest kui need seinalt maha kiskuda ja uksest välja joosta, siis kaotavad need igasuguse tähenduse. Näppu jääb vaid tühine dekoratsioon, üks pusletükk suuremat tervikust, ei midagi rohkemat ega vähemat.

Seega meenutab Telliskivis toimuv programm rohkem rännaklavastust, mis toimub täpselt valmis ehitatud ruumides ja korduvalt läbi mängitud stsenaariumi järgi. Meid juhatatakse lavale ning kuigi kõik meenutab tõepoolest väga reaalsust, siis tegelikult on see kõik lihtsalt illusioon, mida saame ajutiselt kogeda. Kas pärast parimat kaarditrikki peame üldse mõtlema, kuidas seda tehti? Olulisem on emotsioon, mida meis tekitada suudeti.

Aga tegelikult ei üritata meid seejuures ninapidi vedada, sest juba varem mainitud erinevate potentsiaalsete külastajakogemuste loomine on nõudnud väga teadlikku meeskonda, kes on Banksy loomingu algosadeks lahti võtnud. Seega isegi need skeptikud, kes torisevad, et suudaksid ilma rahata kõik need samad tööd välja guugeldada, võivad rahumeeli tee näitusesaali ette võtta, kuna need väärtused, mida sealt kaasa võtad, on enamat kui lihtsalt võimalus näha üksikuid töid.

Tajusin seda ise ilmekalt, kuidas illusioon ei katkenud saalist lahkudes, vaid kestis veel mööda Tallinna tänavaid liikudes. Nägin suvalistes tänavanurgale tehtud kritseldustes kunsti, otsisin keset tänavatöid paigaldatud liiklusmärkidest varjatud tähendusi ning linnaruum tervikuna hakkas kuidagimoodi elama ja hingama. Tõsi, järgmiseks päevaks oli see kadunud ja linnasagin käis mulle jälle tavapäraselt närvidele, kuid vähemalt korraks viidi mind paremasse Tallinna. Arvestades seda, et praegu on iga teine tänav lahti kaevatud, tasub juba pelgalt selle nimel näitusele võimalus anda.

Nüüd, kus meil on Eestis avatud Banksy näitus, oleme jõudnud popkultuuri vaates sellisesse kõrgliigasse, et vaevalt esimest Starbucksi enam kaua ootama peab...