Kunstnik Karel Koplimetsa sõnul on hirmutav, et kunstnikuna peab töö saamiseks kogu aeg pildis olema. "Ma olin kaks aastat Belgias kunstiresidentuuris ja tagasi tulles ma täitsa tajusin, et sind ei kutsutud enam installeerima või fototöid tegema. See hirm on jah, et sa pead kogu aeg pildis olema, aga mida kauem ma kunsti olen teinud, seda kergemini hakkavad need "ei-d" ka tulema," sõnas Koplimets Klassikaraadio saates "Kunstiministeerium" ja märkis, et just läinud nädalal ütles ta ühest pakkumisest ära. "Ma ütlesin puhtpraktilistel põhjustel ära, sest ei olnud kunstnikutasu, ma ei ole nõus tasuta tegema."

"Kutsun üles ka teisi "ei" ütlema. Ma tean, et seda on väga raske teha ja on see hirm, et sind ei kutsuta, sind ei valita kuskile jälle jne. Mina olen järginud seda liini, et kasvõi sümboolne tasu, teinekord ei ole ka see piisav," sõnas kunstnik.

Kunstnikukarjäär on Koplimetsa sõnul lisaks enda äraelatamisele täis veel mitmeid ohte. "Väga ohtlik on see, kui sul tuleb mingi edu väga kiirelt, siis sa võid sinna kuidagi ära kaduda, sa ei oska seda õigel hetkel hinnata," rääkis ta ja lisas, et edu võib ka loominguliselt kunstnikku piirama hakata. "Näiteks läänemaailmas, kus on väga galeriipõhised kunstnikud, kes hakkavad hästi kiirelt hästi müüma, jäävad lõksu sellesse, et neid ostetakse ainult teatud stiili pärast," sõnas ta.

Enda karjääri peab Koplimets peale mõne erandi küllaltki sirgjooneliseks. "Mul järgmine aasta on näiteks suht tühi, aga elu on näidanud, et ikka tekib mingeid asju, see käib periooditi minu puhul. Mõne aasta on sul paar väikest projekti ainult ja siis tuleb jälle ühel aastal kaks isikunäitust ja mingi suur rahvusvaheline projekt."

Eluaastate lisandudes mõtleb ka Koplimets üha enam sotsiaalsete garantiide peale. "Eestis elavad mehed 50 aastat enam-vähem tervelt, mul on umbes kümme aastat minna. Kui mul kümne aasta pärast ka ravikindlustust pole, mida ma siis teen? Sealt ongi ainult üks väljapääs: sa kas lõpetadki kunstitegemise ära või oled piisavalt edukas, et saad endale palka ja sotsiaalgarantiisid maksta."

"On kampaania "Ravikindlustus kõigile", aga praeguses poliitilises, majanduslikus ja geopoliitilises situatsioonis on see kahjuks vaibunud. Tegelt ta ei tohiks vaibuda, näitlejad tegi väga õigesti. Ma arvan, et ka kunstnikud peaksid minema mingi hetk sinna ühe hoone ette," rääkis Koplimets.

Koplimets on ka ise mõelnud kunstnikutee selja taha jätmise peale ja näinud teiste pealt ka päriselt loobumisi. "Nad natuke veel tegutsevad kunstiväljal, aga põhiaja teevad muid asju juba. Neid mõttekaaslasi, kes tahavad loobuda, ikka on mitmeid ja mitmeid."