Tartu Uue Teatri 17. hooaja avalavastuse aluseks on John Koenigi teos "Dictionary of Obscure Sorrows" ("Ähmaste kahetsuste sõnastik"). Lavastaja Elmini jõudis see teos umbes aasta aega tagasi. "Sõitsime ühe sõbraga hommikul ratastega tööle ja ma ei mäleta, miks, aga ta mainis, et on olemas selline sõnastik, mis püüab tabada tundeid, mille jaoks meil ei ole sõnu olema. See tundus esimesest hetkest ülipõnev, ülipotentsiaalne materjal. Kuidas anda sõna sellele, mida ei oska sõnadesse panna," selgitas Elm, kelle sõnul on Koenigi näol tegu lingvistilise geeniusega.

Näitleja Juhan Soon, kes lavastuses üles astub, ütles, et teost on raske lugeda kui raamatut, sest tegu on ikkagi sõnastikuga. "Ma arvan, et kõige parem viis selle lugemiseks on täpselt nii, nagu me tegime lavastuse proovide alguses ehk siis lugesime ühiselt paar lehekülge läbi ja arutasime, millised seosed meil mingisuguste sõnadega tekkisid. See oli väga huvitav protsess," tõdes Soon.

Näiteks on lavastuse tarbeks eestistatud sõnastikust termin "humanuusia" (sõnast "humanism" ja sanskriti algupärast "manusia" ehk "inimene") ehk katkematult püsiv inimeseks olemise tunne, mida kõik kogu oma elu tajuvad, aga ei oska seda mitte millegagi võrrelda.

"Kui hakata mõtlema selle peale, et, tõesti, me oleme oma elu jooksul ainult inimesed ja mitte midagi muud, siis see on lihtsalt selline huvitav mõttemäng, mida pidi rändama minna," selgitas Elm.

"Mul on lähedaste inimestega nii, et kui neid pole ammu näinud või isegi, kui näed neid iga päev, siis see hüvastijätmise hetk on minu jaoks üsna oluline. Kallistame ja kallistame iga kord. Ärme ütle lihtsalt "tšau" nii, et teine on veel teises toas. Lähen kasvõi paariks tunniks välja, aga saame korraks siin esikus kokku," rääkis Elm ning lisas, et ka selle jaoks on sõnastikus sõna olemas.

Lavastuse trupp tõlkis selle "kaduhirmuks". See on hirm, mida koged vahel armastatud inimesega hüvasti jättes, sest mis siis, kui see on viimane kord, kui te kunagi näete ja ülejala öeldud hüvastijätt võibki jääda teie viimaseks.

"Kõik need tunded siin sõnastikus on väga minimaalsed või väheaimatavad, aga kui näpp peale panna, siis saad aru, et tegelikult tunnen seda üsna tihti. Tavaliselt igapäevase elu tunnete nürinas ei pane neid võib-olla tähele, aga see raamat, ja loodetavasti ka meie lavastus, annab võimaluse korraks kõik muu kõrvale jätta, vaadata suurendusklaasiga ühte hetke ja loodetavasti seal ennast ära tunda," sõnas Elm.