Filmikunst sünnib antusest, et kujutis talletatakse filmilindile. Ja lähtudes sellest saab otsida ja rakendada väljendusvahendeid vastavalt autori (kunsti)taotlusele. Märkigem samas, et filmikunstist/kinokunstist rääkides ei ole kunstiline taotlus alati isegi tingimuseks — kui vennad Lumière'id näitasid avalikkusele filmi "Tööliste lahkumine Lumière'i vabrikust Lyonis" (1895), polnud neil kunstilist taotlust. Alustuseks hakkavad (foto)pildid liikuma. Ja siis tekib kohe ka küsimus, mida kõike niimoodi näidata saab. Millist muljet nii saab tekitada.

Ja ometi, enne digiajastusse sisenemist polnud põhjust küsimusele, mis on film, nii lihtsalt, isegi banaalselt, just materjali-vahendipõhiselt vastata. Otsima pidanuks eelkõige filosoofilises plaanis, sest "film" oli filmilindil ju enesestmõistetavalt. Mujal ta ei saanudki olla. Nüüdsel ajal oleme aga just tehnoloogia(te) tõttu jõudnud filmikunsti arengus (või hääbumises?) kvalitatiivselt teistsugusesse olukorda võrreldes  filmilindiajastuga ja läheme korraga mitmes suunas. Mis on film, ei ole enam nii selge.

Markeerin tasandid, millest järgnevalt filmist ja selle keelest rääkides juttu tuleb. 1. Pingeväli: illusoorne versus reaalne. Nõnda võetuna on see filosoofiline, abstraktne.  Öeldes näiteks, et "elu on unenägu" või "elu on teater", osutame sellele pingeväljale. 2. Pingevälja "illusoorne versus reaalne" väljendumine filmis. Väidan, et see pingeväli kuulub filmi(keele) juurde orgaaniliselt, et selleta filmi ja filmikeelt polegi. Miks? Filmilindi tõttu. 3. Kui filmi(keele) aluseks olev pingeväli "illusoorne versus reaalne" filmitegemisest  muutunud tehnoloogia (arvutid, TI) tõttu kaob, siis tekib küsimus, kas see, mida tehakse, ongi enam film.

Püüan neid tasandeid edaspidi eraldi nähtavana hoida.

*

Vaataja ei pruugi oluliseks pidada vahetegemist, kas "film" on võetud filmilindile või digile. Talle ei pruugi olla tähtis, kas näeme ekraanil vaid selliseid objekte, mis on reaalsed füüsiliselt, või on tegu visuaalse sünteesiga, kus on koos reaalsed füüsilised objektid ja 3D-animatsioon, mis seejuures  ei pruugi eristuda äratuntavalt animatsioonina (nagu üha enamates Hollywoodi kassahittides) — noh, film on ikka film… Aga ei ole. Miks? Range küsimus, kas "filmiks" tuleks nimetada vaid seda, mis on võetud filmilindile, tundub tänapäeval anakronistlik, teisalt aga, filmi juurde kuuluva tähendusliku pingevälja ja (filmi)keele mõttes, nimelt filmilindis asi ongi.

Püüan läbi ajaloo libisedes punktiirselt ja vähemalt mõnevõrra markeerida seda telge ja alust, mis on minu arvates filmikunstis määrav. Tundub ehk imelik, et telg ja alus võib olla sama asi. Aga filmikunsti puhul saab nii ehk öelda. Pingeväli "illusioon versus reaalne" kuulub filmi juurde algusest peale. Ja filmikeele areng ajas sisaldab selle pingevälja avaldumist nii, et filmikeel muutub seejuures üha rikkamaks.

*

Filmikunsti areng kuni digiajastuni, arvutite tulekuni, oli selline: kaamera abil talletati kujutis filmilindile ja pärast erinevaid, filmilindi töötlemisest lähtuvaid tehnilisi etappe, ilmutamisest montaažini, proijtseeriti talletatu ekraanile.  Nõnda on filmikunst/kinokunst oma võimalustes määratud filmilindi nagu "selle materjaliga" ja vastavalt ka sellega, mida "see materjal" tingimuseks seab.

Mida ta siis tingimuseks seab? See maailm, mis filmilindile talletati ja mida ekraanil esitatuna näha saab, peab füüsiliselt eksisteerima sõltumata sellest, millised efektid appi võetakse, st seda peab saama fotografeerida. Dekoratsioonid ja maketid tuleb valmis ehitada. Kui kaadris peab olema suur rahvahulk, peab võtteplatsil kohal olema inimesi nii palju, et olekski suur rahvahulk. Kui tahetakse näidata elevanti, siis kas õnnestub filmida päris elevanti või peab tegema mulaaži.

Filosoofilises plaanis aktualiseerib filmikunst kohe, koos oma sünniga, küsimuse objektiivsuse/reaalsuse ja illusiooni vahekorrast. See, mida me näeme, on päris — need objektid on reaalselt olemas, aga kas ja kui "päris" see, mida me ekraanil näeme, siis ikkagi on? "Rongi saabumine La Ciotat' jaama", mida näidati 1896. aastal, tekitas vähemasti kuulujuttude järgi vaatajates paanikat — tundus, nagu sõidaks elusuuruses rong mitte üksnes jaama, vaid ka vaatesaali päriselt sisse. Ühesõnaga, film näitab seda, mis on reaalselt, füüsiliselt olemas (nagu fotol), aga talletatu taasesitusena on ta ka illusioon ja kohtleb reaalsust nii, nagu kohtleb; filmiga saab teha ka igasugu trikke.

Mustkunstnik ja filmirežissöör Georges Méliès näeb kohe ära, et film on mustkunstniku jaoks nagu kingitus, sest oma sisemistel tingimustel kannab see illusiooni ja reaalsuse vahelist pinget ja vastuolu. Ja ta hakkab oma filmides tegema trikke: paneb näiteks toolil istuva daami haihtuma ja "võlub" siis tagasi toolile jne, mängib reaalsuse ja illusiooni vahekorraga, nagu fantaasia lubab.

Filmikunst areneb, otsib ja katsetab; nõukogude filmitegijatele (Kulešov, Pudovkin, Eisenstein,  Vertov) saab väga tähtsaks montaaž. Montaažiküsimus saab kunsti(loome) küsimuseks, montaažilõige võimaldab kompositsiooni erinevatel tasanditel. Saab ületada ruumilisi vahemaid ja töödelda aega, luua dramaatilist pinget, konflikti, määrata rütmi, luua ka sümboolset tähendust… Kõik see kannab endas ühtlasi poleemikat, kas ja kuidas kino manipuleerib reaalsusega.

Pärast Teist maailmasõda saabub itaalia kino kuldajastu; André Bazin, kes pooldas filmikunstis keskendumist "objektiivsele reaalsusele", peab just itaalia neorealismi selle heaks näiteks. Filmikunst(i keel) kujuneb uusi astmeid avades ja avastades. Ja see keel, nii nagu ta üldse olla ja areneda saab, on filmikunstile orgaaniliselt omasel pingeväljal nagu algasetusel: illusioon, reaalsuse töötlemine, manipulatsioon — reaalsus/objektiivselt tegelik/"see, mis on päriselt". Prantsuse Uue laine tuntuim esindaja Jean-Luc Godard eksperimenteerib koos ohtrate viidetega juba nimelt filmi kui keelega. Godardi uuendused üllatavad ja kõnetavad samal pingeväljal.

*

Filmilint oma mateerias määrab tingimused. Need tingimused, nagu piirid/piirangud, võimaldavad filmi kunstilise keele kujunemist ja seda keelt selle keelena.  Tehnoloogia keerleb ümber filmilindi. Filmikunsti erinevad epohhid, mis hiljem samuti tehnoloogia kaudu tulevad — tummfilmi järel helifilm, ja see, et mustvalge filmi kõrvale tuleb värvifilm —, toovad küll murrangulisi muutusi ja helifilm asendab täieliselt tummfilmi, aga filmi(keele) alus, pingeväli on sama, st need suured muutused toimuvad n-ö teisel korrusel.

*

Passaažina, lihtsalt mõningaseks mõtteaineks, kuidas pingeväli "illusoorne ja reaalne" kajastub ka teose teemas. Fellini ja Antonioni kõrvale tuleb Tarkovski ja tundub, et nüüd on filmikunst saanud oma väljendusvahendite tajumises ja avardumises sisse tõelise hoo. Ütleksin, et Fellini näitab miraaži, Antonioni jõuab vaikuse, tühjuse ja ruumiliste asendite kaudu juba metafüüsilise väljani, Tarkovski tunnetus näitab aga igavikulise kohalolu siinsamas.  Nende puhul näeme, et film sobib illusoorse ja reaalse vahelise pingevälja temaatiliseks kujutamiseks ja selle suhes ka tunnetuslikult uute väljendusvahendite leidmiseks otsekui orgaaniliselt, erakordselt hästi.

*

Lars von Trieri ja Thomas Vinterbergi Dogma 95 manifest otsib omal viisil filmitegemises autentsust (käsikaamera, spetsiaalsetest efektidest hoidumine jne). Nende  otsing toimub ikka samal pingeväljal: illusoorne versus reaalne. Siia kõrvale ütlen, et kui me ka filmilindile ei filmiks, vaid töötaksime digikaameraga, aga lähtudes samast pingeväljast, oleksime me ikka filmikunstile loomuomase juures. Arvan, et kui filmida digile (mitte formaadile Akadeemia 35-mm), aga järgida kõiki muid Dogma 95 manifesti punkte, poleks tulemus teistest Dogma filmidest määravalt erinev. 

Aga filmilint ikkagi määrab "selle kunstilise maailma". Siin võiks passaažina meenutada ka Tarantinot, kes samuti filmilinti tähtsaks peab. Oma filmides "Vääritud tõprad" ja "Ükskord Hollywoodis" kohtleb ta filmimaailma ja selle (mängu?)tegelikkust lausa rõhutatult nagu võimalikku maailma, kus ka ajalugu võib ja saab minna teisiti. Julgen arvata, et Tarantino oma filmiarmastuses ei realiseeri neis teostes lihtsalt vahvat fantaasiat, vaid nimelt "võimalikku maailma". See on tavapärasest täiesti erinev vaade ja lähtekoht. Mitte et "nii saaks ka", vaid "parandame võimalikus maailmas selle asja ära". (Kusagil intervjuus on ta ka filmi  "Ükskord Hollywoodis" kohta öelnud, et tema ja DiCaprio jaoks on see rohkem kui üksnes fantaasia.)

Filmimaailm kui võimalik maailm on samas filmilindimaailm. Filmilint seab selle maailma piirid.

Mis aga puutub visuaali (kino)ekraanil, siis filmilint "elab" ja sellel on oma suhe ajaga. Kui tahes terava pildi ka digis kätte ei saa, filmilindile vastavat sügavust ja (valgus)tundlikkust digi ei võimalda. Ka sellisel tasandil määrab filmilint filmimaailma unikaalsuse. Ja paljudele on see väga oluline.

*

Mis juhtub koos digi ja arvutitehnoloogiaga? Justkui märkamatult, aga radikaalselt mängitakse üsna kiiresti ümber kogu maastik, alus, millelt filmi teha saab. Aga kas see on siis ikka veel seesama filmikunst/kinokunst? Ütlesin ennist, et kui me salvestaksime digikaameraga samal põhimõttel, nagu käib töö filmilindiga, oleksime ikkagi filmikunstile loomuomase juures. Aga digi ja arvuteid appi võttes pole selleks enam vajadust. Miks peaks end uute võimaluste saabudes piirama? Edasi juhtub paljugi ja eelkõige "selle keelega", kuna filmikunstile algselt omane pingeväli "illusioon versus tegelik" tegemise tingmustes enam ei aktualiseeru. Või… esialgu osaliselt veel aktualiseerub. Aga kui aktualiseerub osaliselt, ei aktualiseeru määravalt.

Mõtleme siin korraks ette tööle tehisintellektiga, juhul kui see toodab kogu visuaali. Mida see filmikunstile tähendab? Fundamentaalne muutus ei toimu "selle keele" sees, vaid täieliku aluse muutumisega.

*

Digi ja arvutite tulek filmitegemisse on mõistagi sünkroonne argitasandil, meie igapäevaelus toimuvate muutustega. Kuna me kolime oma elupraktikatega üha rohkem virtuaalsele väljale, muutub nii üldplaanis kui eraldi võetuna üha keerulisemaks illusoorse ja tegeliku eristamine. Elu virtuaalilmas võib olla olulisem kui elu reaalses, füüsilises maailmas. Teatud juhtudel ei peeta seda, mis on kõigile teada olevalt simulatsioon, enam isegi simulatsiooniks, see esindakski justkui tegelikkust (nt Instagram, suunamudijad jne). Mure libauudiste ja süvavõltsingute pärast aina kasvab.

See, kuidas elamise praktikate üha suurem virtuaalsele väljale kolimine inimest ümber kasvatab, on kompleksne teema ja ilmselt pole kellelgi sellest täit ülevaadet. Ütleksin siin lihtsalt, et virtuaalne väli on juba oma loomult simulatiivne ja mida rohkem selles elamist praktiseeritakse, seda rohkem saab simulatiivsusest ka suhtlemise norm. Mida kostaks selle peale Baudrillard?

Ka filmikunst — kui sellest siiski veel rääkida saab — teeb selle lahustumise kaasa ja kaotab just nõnda enda aluse, loomuomase asetuse, "selle keele" arengupinna.  Ja nii pole ka filmimaagia kui ime igapäevase suhtes, mida paljud on oma lapsepõlvest meenutanud, praeguses, kõikvõimalikest ekraanidest täis tuubitud maailmas enam sellisel kujul mõeldav. Ja sellest on mul kahju küll.

Seda, mida ma siin filmi kohta teoreetiliselt kirjeldasin, näeme kõik ka praktilisel, igapäevatasandil. Digi- ja arvutitehnoloogiline alusemuutus ja kõik sellega kaasnev ei avarada, hoopis vaesestab filmikeelt, selle koodid ja koos sellega vaataja võime neid lugeda tasalülituvad üha enam. Võimalusi see muutus küll avardab, visuaalis saab nüüd kujutada mida iganes ja veel kunagi pole olnud nii lihtne eksperimenteerida, aga enam pole seda ühendavat alust, mille andis filmilint oma tingimustega ja mille pealt seda filmikeelt ka n-ö loeti. (Vrd sellega, kuidas taotleb viimaks elamust ja tulemust nt Gaspar Noé.) Arvan, et godardiliku vaatega filmile pole tänapäeval suurt midagi peale hakata. Või ütleme nii, et uus (filmi)keeleline aste, mis sellisena ühiselt ka ära tuntakse, ongi praeguses maailmas (vist?) juba võimatu. Vaatajaid üllatada ja nõnda ühendada saaks veel (vaid?) tehnoloogia abil; näiteks nii, et ekraanile tuuakse film, kus "taas mängib" noor James Dean. Selline plaan oli tootjatel juba mõned aastad tagasi Vietnami sõja teemalise filmiga "Finding Jack".

*

Tänapäeval "mudib" vaatajat eelkõige arvutitehnoloogia abil loodud visuaalne efekt koos taustal olevate ideoloogiliste lisadega. Aga ka need efektid on mõttelaadilt üha vaesemad, korduvad tüütuseni. (Ma ei hoople, aga võiksin pakkuda n-ö puusalt tulistades välja vähemalt kümme efektset action-stseeni ja visuaalset lahendust, mis mõjuvad uudselt. Neid leiutada ei ole raske. Arvan, et uusi lahendusi võiks siin välja käia ka lasteaialaps.)

Pöörase kiirusega suurenev visuaalne mass ei toimi püramiidi põhimõttel — see ei too kaasa üha uusi tippe, vaid paljude jaoks hoopis tunde, et filmid on üha rohkem nagu tooted, mis tulevad nagu masinast. Ja… tulevadki. Ideoloogilises plaanis töötab siin mõistagi kaasa ka globaliseerumine, mis vormib hoiakuid ja mõttelaadi. Kui vorming/tulem on ideeliselt suunatud globaalsele (mitte universaalsele), toob see, meeldib see meile või mitte, paratamatult kaasa ka "tootevaate" või "vaate nagu toote".

Mis nähtub retseptsioonist? Filmi kui kunstilise teksti analüüs, mida veel kümme kuni viisteist aastat tagasi otsekui õigusega eeldati, taandub üha enam ideoloogilise hinnangu ees. Veel umbes viisteist aastat tagasi me just nagu teadsime, et kunsti ideologiseerimine, kunstilt eelkõige mingi ideoloogia tootmise ootus, on kunsti surm. Tähtsamad filmifestivalid on kultuurilises mõttes jätkuvalt tänuväärsed ja oodatud sündmused, mis toovad inimesi kokku, mida kajastatakse üle ilma ja mis elavdavad ka majandust, ning see on kahtlemata hea. Samas on nende n-ö kultuuriliselt kontsentreeritud tähendus üha lahjem, võrreldes sellega, mis oli 20. sajandil. Ei maksa unustada, et nende festivalide tähendus seisab sellel, mis olnud. Retooriliselt võiks küsida, kas Fellini saaks täna rahastuse (ja kellelt) ja kas Antonioni pääseks Cannes'i. Ja teine retooriline küsimus: miks peaks keegi tänapäeval otsima nii, nagu tegid nemad?

Kui filmikunsti keel õitseks ja areneks ja kui see meid huvitaks, siis kajastuks see ju ka retseptsioonis. Oleks, mille üle arutada. Tänapäeval on aga "filmi"-kunsti suurimaks ja lausa eksistentsiaalseks küsimuseks hoopis tehisintellekti pealetulek. Ja väli, millel töötab tehisintellekt, on juba täielikult maha jätnud või kaotanud filmitegemise ja filmikunsti juurde algasetusena kuulunud pingevälja "illusioon versus tegelik". Loo sellel teemal saaks tehisintellektilt muidugi tellida.

Niisiis kordan veel kord, et oluline on teha seda vahet: filmikunst pole lahutatav oma tehnoloogilisest küljest, algsest, filmilindiga koos tulnud alusest. Me saame mõisteid ümber ja uuesti sisustada, soovi korral nimetada filmiks ka näiteks hologrammide tantsu, ja kui me nii kokku lepime, siis sellist arusaama me jagamegi. Ja saame siis öelda, et "see asi on sedasi arenenud". Aga ma ikkagi arvan, et "see asi" pole määratud üksnes emotsiooni või soovi või sarnasusega.

*

Muidugi võib öelda, et progress (areng, muutuste kindlasuunaline kvalitatiivne teisenemine) on iseenesest hea ning et uus — üldiselt siis "mis tahes muu" —, kui see kehtib midagi määravalt, nõuab kohanemist. Meie kaasaega iseloomustava mantrana võib ka lisada, et väärtused muutuvad ajas. Ka see mantra on arusaadav, kuna õigus­tab kultuurimälu hääbumist, moraali relativeerimist ja sugereerib, et mitmel tasandil toimuv pööraselt kiire kultuurilise keskkonna muutumine on tegelikult hea. Ja kuna kõik see praegu toimubki, siis on meil vaja ka justkui mantralaadset õigustust. Mina tahan aga välja tuua, et "see" on nüüd juba "muu", mis veel meenutab "seda" ja omab "sellega" nõnda ka sidet, sh kõikvõimalike ekraanide ekspansiooni näol. Ma ei arva ka, et küsimus autentsuse kohta on hea üksnes semantiliseks ekvilibristikaks: see mis tuleb tehisintellektilt, on ju autentselt pärit tehisintellektilt. Kui kaob "selle keele" alus, siis "see" pole enam seesama asi. 

*

Dokumentaalfilm "Elizabeth Taylor: kadunud lindid" (2024) sisaldab Tayloriga aastatel 1964–1965 tehtud, seni avaldamata intervjuusid. See, et läbi filmi kõlab toona salvestatud vestlus, on selle filmi väärtus. Reklaamtekstide järgi ja tänapäevaste standardite kohaselt "paljastab" see film seda ja toda, minu arvates paljastab see aga eelkõige teistsuguse mentaliteedi kui tänapäeva oma. Taylorile on väga tähtis, kas Oscar anti talle seetõttu, et ta on tõepoolest hea näitleja, kunstnikuna seda väärt (st lähtuvalt autentsusest), või ehk mingil muul põhjusel. Miks peaks üks maailma suurimaid staare sellepärast muretsema? On kulda, karda ja kuulsust, antakse ka parim auhind võimalikest — mida veel vaja? Võrdluseks asetagem see Taylori "mure" või üldse sellise mure laad nagu ajahüppega tänapäeva kultuuriväljale. Aga siis… ta just nimelt muretses: kas on päriselt või ei.

*

Mida siis üha jõudsamalt kosuv tehis­intellekt filmi/kino (no vast on õigem öelda "mingile ekraanile kuvatava visuaalse asjana") tulevikus võimaldab ja teeb? Üks asi on see, et tehisintellekt võtab ära töö stsenaristidelt ja et inimesed filmitööstuses peavad tundma sellega seoses suurt muret ka laiemalt. Teine asi on aga see, et filmi/kino juurde veel siiski kuidagi kuuluv autentsuse mõõde (vähemasti näitlejateta ju siiski ei saa) võib filmikunsti eeldusena üldse kaduda. Põhimõtteliselt on kaugemas või lähemas tulevikus võimalik, et kui oskad vajutada vastavaid klahve, saad esitada tehisintellektile soovi: tooda film, kus on prints, printsess, lohe jms, ja täpsustada: printsess olgu Elizabeth Taylor, prints James Dean ja mõlemad olgu kunstiliselt arenevate sündmuste tõttu enamuse ajast paljad. Ja siis vaatadki sellist filmi. Ja on vaatajakogemus ja elamus ning pärast saab selle üle arutada. "Kogemus on?" — "On." "Elamus on?" — "On."  "Mida sellest arvata?" — "Noh, mina küll mingit vahet ei näinud." Oot, aga mis see siis on? Mida võimestati? Kas nad ärkasid nagu surnuist? Kas Taylor võiks saada nõnda ka uue Oscari? Eeldatavasti ei "mängi" ta ju siis kehvemini kui oma eluajal. Kas see, et Taylorile oli tähtis, et Oscar antaks lähtuvalt autentsest, kuna ta tõepoolest mängis hästi, on enam oluline? Ja samal viisil on meil siis ees veel terve hulk küsimusi, millele keegi tegelikult vastata ei oska.

Tähendab, nii ja veel mitut moodi "tootes" saab ühel või teisel hetkel teha, aga kas ka tehakse, eks see sõltu juba regulatsioonidest ja sellest, kuidas ja kas reguleeritakse. 

*

Mida siis tehisintellekti rakendades ikkagi teostada saab? Mingi ajalõigu puhul, see on umbes pool aastat, võime me seda üldjoontes teada. Pärast seda on juba mingid uued võimalused, mida me praegu veel ei tea. Ja eks see üldjoontes hoomatav lõik, tsükkel, ajas ka aheneb, sest tehisintellekt areneb astmeliselt ja kiiresti.

Progress toimub meil ühiskonnas niikuinii eri tasanditel üha rohkem ja paratamatult tehisintellekti suunas. Lihtsalt filmi alal saab see mõne teise valdkonnaga võrreldes ilmsiks ootamatult — teatrietendusele ja kontserdile tehisintellekt ei ilmu, kui just ei tooda. Üldiselt elame aga praegu ajal, mil tehisintellekt kui suur tehnoloogiline hüpe internetist edasi, mis kultuurilise keskkonna ümber kujundab, on juba kohal ja edeneb tohutu hooga. Aga me ei saa veel aru… kus me siis omadega oleme. Me kohaneme ju alles interneti ja selle varjukülgedega. Me ei saa aru, et kultuuri ja koos sellega kultuurist mõtlemise vormid, nagu need on olnud veel 21. sajandi alguses, on tehnoloogiliselt väga kiiresti muutuva keskkonnaga nüüd vastamisi ja on sellel teatud mõttes isegi jalus.      

Meenutan siin endise presidendi Toomas Hendrik Ilvese lendlauset: "Mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi", mis sellisena näitlikustab selgelt ühte mõtlemisviisi. Paradoksaalselt võib aga minna nii, ja isiklikult olen kindel, et nii just lähebki, et see, mis siia tõi ja siis aja vaimule vastavalt ära visati, saab, kui ta ehk siiski kuidagi hingitsema jääb, järgmisel etapil lausa elutähtsaks, ka inimlikkuse mõttes. Ja see on kultuurilise perspektiivmõtlemise küsimus. Kas ta on siis võtta või ei?  Märke sellest on juba praegu. Teen siin väikese põike ajakirjanduse valda. Mingil hetkel tõusis esile kiire ja aeglase ajakirjanduse teema — see on ju spontaane reaktsioon uutmoodi aja tingimustele. Paistab, et me ei taha vanamoodi ajataju ikkagi päriselt kaotada. Tulevikku vaadates on toodud esile ka probleem, et kui ajakirjandus kolib üleni digisse, siis pole meil enam mingit garantiid, et seal üleeilset artiklit täna vajadusel ümber ja üle ei kirjutata. Kui tuua välja vaid nende kahe näite märksõnad, siis need on adekvaatsus, autentsus ja inimlikkus kui eeldus ja võimalus süvenemiseks.

Kas hõisata või küsida, mille me oleme kaotanud. Muutustega kaasa minek on paratamatu, ignoreerida neid ei saa. Kes ei kohane… Seega, juba puht ellujäämisinstinktina oleks parem hõisata. Aga mida see kohanemine tähendab? Camus kirjutas "Sisy­phose müüdis", et "on kaks võimalust, kohaneda või surra". Lisaksin, et kui tuleb kohaneda, tuleb seda teha nii, et sa ennast ei kaota.

*

Küsimus, kas kõik — eilne päev, vana, kadunud maailm — tuleks siis, kui progress ja muudki pöörised selle just nagu katkestavad või tsentrifuugi haaravad, maha jätta, jääbki eelkõige individuaalseks, sest riiklikul tasandil sügavamat kultuuri mõtestamist meil nõnda ilmselt ei toimu. Midagi nagu peaks hoidma ja samas muutustega justkui peab kaasa minema, ka ideoloogiliselt. Aga kuna need muutused toimuvad üheaegselt ja järsult mitmel tasandil, siis kujundavad nad tervikut korraga ja hoomamatult. Ühesõnaga, me ei integreeri enam muutusi antud ja eeldatult stabiilsesse süsteemi, vaid see süsteem integreeritakse muutustesse. Minu arusaamist mööda peegeldavad tehnoloogiasfääris toimuv ja laiem kultuuriline mentaliteet nõnda teineteist.

Fookust taas tehnoloogiale seades võib öelda, et Heideggeri "Küsimus tehnika järele" (eesti keeles ilmunud ajakirjas Akadeemia, nr 6, 1989) ja küsimus, kas inimene valitseb tehnikat või tehnika inimest, pole kunagi olnud nii aktuaalne kui praegu. Ja kui tsiteerida siia kõrvale Shakespeare'i lauset "Valmisolek on kõik", tuleb tõdeda, et meil pole praegu toimuvate radikaalsete tehnoloogiliste muutuste osas mingit valmisolekut. Arvame, et keegi peaks ju teadma, kuidas ja mis. Ja et kuna see, mida nimetatakse progressiks, on hea, siis läheme ju ikkagi õiges suunas. Ebameeldiv on mõelda, et… äkki läheme vales suunas. Nii et küllap siis keegi ikkagi teab… Aga tegelikult keegi ei tea. Ja meil pole ka enam seda moraalset korpust, mille järgi teada või hinnata saaks — väärtused muutuvad ajas. Oletan, et kunagi varem ajaloos sellist mantrat, nii et see samas peaks ühiskonda siduma, korratud pole.

Meil on siiski kohustus teada suunda, kuhu tee viib, tunda või vähemasti tajuda kultuurilist "kaarti", mis inimeseks olemise mõttes ei tohiks olla lõdvalt ümber joonistatav. Täna võiks tehnoloogiliste arengute kohta öelda, et kui laevuke on merel, ei tohiks rooli lasta vabapöörlemisse, tuues põhjenduseks, et väärtused muutuvad ajas.

On see jutt hirmutamine? No vist ikka ei ole. Kui me hakkame oma ühiselu kujundama nii, et ohtlikele perspektiividele, ebameeldivatele tahkudele osutamise pühime kõrvale sõnadega "lõpetage hirmutamine", ja kui siis need ohud ikkagi realiseeruvad, aina ja järjest (poliitmaastikul see nõnda ju käib), siis ehk maksab alternatiivina kaaluda kaine vaate võimalust, sellist, mis taotleb perspektiivtaju ega tasalülita mälu. Meile meeldivad erinevad asjad, samas ei peaks me kõike taandama üksnes meeldimise- või arvamusepõhiseks.

Eks ainus võimalik valmisolek seoses tehisintellektiga, mille arengut me keegi tegelikult ette näha ei oska, saabki olla vaid  a) selle võimalustega lähem tutvumine ja nende hindamine ning b) regulatsioonid, mis kuidagi hoiavad alal selle status quo, mida me hoida tahame. Need regulatsioonid saavad eksistentsiaalses mõttes üha olulisemaks.

*

Isevoolus, mingis paratamatus iseorganiseerumises kujunevad asjad nii ehk naa. Näiteks aastaid tagasi, kui Facebook oli veel suhteliselt uus asi, tekkis avalikus/ametlikus meedias kõhklus ja küsimus, kas Facebookis väljendatud mõtted on avalik informatsioon või privaatne. Vastust keegi ei teadnud, see asi lihtsalt kujunes ja nüüdseks on meil jagatud hoiak nagu teadmine, et avalikult nähtav Facebooki postitus on avalik informatsioon. Samas pole see enesestmõistetav, vähemalt teoreetiliselt saanuks kujuneda ka teistsugune hoiak.

Kuidagi nii see käib. Viis aastat tagasi oleks kodanikku, kes väidab, et tulevikus hakkab tehisintellekt koolilaste eest õpitulemust tegema, nimetatud… no ilmselt kuidagi halvasti; tänapäeval nimetatakse sellist nähtust aga juba ka vanamoodsalt "spikerdamiseks". Sõna "spikerdamine" mõjub kindlasti ka rahustavalt — nii on ikka tehtud. Kuigi spikerdamise ja tehisintellekti vahel on rohkemgi kui öö ja päev.

Sõltumata sellest, mis kellelegi meeldib või ei meeldi, kultuurilist liikumisjoont ja küsimust arengusuunast võiksime siiski silmas pidada, muidu kaotame igasuguse tervikutaju. Tehisintellekti küsimuses jagunevad inimesed kahte leeri: ühed ütlevad, et vaadakem kasu, mida me sellest oodatavalt saame, teised juhivad tähelepanu ohtudele. Valik tehakse enamasti ilmselt… Kuidas? Olen kindel, et need, kes ohtudele viitavad, elavad ilmsi rohkem kui ulmsi. Ja mõni poeet, kes muidu ehk elab rohkem ulmsi kui ilmsi, on selles küsimuses hoopis rohkem just ilmsi. Sest ta tajub, et masin ja masina võim kaotab selle, mis on ulmsi… kuidagi tegelikult.

Ja samas on nii, et kui see miski on juba kohal, muudab ja määrab meie elu, siis selle kritiseerimine tundub juba enesele jalga tulistamisena. Kui töötad arvutiga,  on imelik kritiseerida tööd arvutiga…

*

On selge, et tehisintellektiga seonduvat ignoreerida ei saa, ja nii peab ka meie filmipoliitika selle küsimusega varem või hiljem tegelema. Parem siis juba varem — kuigi ilmselt oleme juba natuke hiljaks jäänud. Mingi vaade tuleb siin kujundada, mööda see asi meist ei lähe. 

Filmitegemises tähendab tehisintellekti eest ära jooksmine eelkõige filmilindi juurde tagasi pöördumist. Filmilint ja sellega määratud "maastik" pole tehisintellekti haardeulatuses ja seetõttu saame filmilindi juurde tagasi pöördumist näha tulevikus ilmselt üha rohkem. Osalt toimub see juba praegu. Arvan, et autentsuse taotlus pole  viimaks seotud üksnes kunstilise hoiakuga ega vajadusega orgaaniliselt, reaalselt, füüsiliselt tegelikus maailmas toimuva järele. Isegi kui sellest ehk rääkida ei taheta, on see küllap seotud ka eksistentsiaalse murega: mis jääb minu, inimese, kunstniku alaks filmikunstis? Näis, kas see küsimus filmikunsti seisukohalt taas oluliseks saab. Tahaks loota, et saab.

*

Lõpetuseks märgin, et kasutades tehis­intellekti puhul mõisteid, mis käivad inimese intentsioonide kohta: nt "ütles", "valetas", "õpib" jne, lähendame keele kaudu oma tunnetuses inimest ja tehisintellekti, st mõtleme neist kui samas semantilises ruumis asujaist. Ja öelda võimsa tehisintellekti kohta "ta mõtleb" kuulub tunnetuslikult juba hoopis teisele astmele, kui öelda sedasi arvuti kohta, millele tegime kodus taaskäivituse. Tehisintellekt kaugeneb üha enam sellest ja toimib üha vähem sellena, mida tehnika ja masin meie jaoks seni on tähendanud: tehnilist vahendit, mida inimene omab, valdab ja valitseb. Ma pole kuulnud, et treipink oleks mõne teadlase kliimaprobleemidega seoses enesetapuni viinud või et keegi kipuks treipingiga abielluma. Tehisintellektil, kuigi see on tehnika, on muu hulgas ka sellised punktid
kirjas. 

Kas "tehisintellekti abil" või "tehisintellekti rakendades"? Traktori puhul mul sellist väikest dilemmat ei tekiks. Traktori abil teeme ära paljud põllutööd.