Lavastaja Lembit Petersoni sõnul kõneleb "Armastuse klavikord" armastusest ja selle erinevatest vormidest.

"Võib öelda niimoodi, et suurest armastusest. Aga eelkõige, nagu autor on määratlenud, on lugu noorest ja vanast armastusest. Armastusest, mis ulatub aegade taha, armastusest muusika vastu," selgitas Peterson.

Lisaks armastusele peavad loo tegelased rinda pistma ka elu süngemate tahkudega nagu sõda ja surm. Tegevustik toimub Põhjasõja järgses Eestis, kus Vene impeerium on värskelt kanda kinnitanud.

"Meelis Friedenthali võib pidada selle ajastu üheks suurimaks asjatundijaks Eestis. Ta on osanud sellest ajastust ja loost välja võtta nii palju, et kõik tundub äärmiselt aktuaalne. Ta on osanud leida need kokkupuutepunktid, näiteks Liivimaa ja Venemaa vahel, mis tulevad sisse kunstniku ja tema elusaatuse vahekorral. Sellised teemad, mis on väga-väga aktuaalsed. Ja kui me nüüd seda näidendit teeme, siis see aktuaalsus on kohati lausa ehmatav," tõdes Peterson.

Lavastuses on keskne roll muusikal, mida mängitakse haruldasel klavikordil.

"See pill on selle pooles unikaalne, et see on ehitatud ajalooliste jooniste järgi, mis on säilinud. Selle on ehitatud Läti pillimeister Kaspars Šmutrins ja selliseid ajastutruusid koopiaid on maailmas kaks tükki. Üks on Californias ja teine siin Eestis," tutvustas muusikaline kujundaja Anna-Liisa Eller.

"Armastuse klavikordi" mängitakse neli korda Tartus ja seejärel ka Tallinnas.

Autor Meelis Friedenthal, lavastaja Lembit Peterson, kunstnik Riina Vanhanen, muusikalised kujundajad Anna-Liisa Eller ja Taavi Kerikmäe. Osades Maria Teresa Kalmet, Karel Käos, Tarmo Song, Helvin Kaljula, Jonathan Peterson, Rea Haljasmäe, Merlin Kivi ja Mare Peterson. Muusikud Anna-Liisa Eller ja Taavi Kerikmäe.