Teie kollektiivi nimi Tomorrow Comes the Harvest (homme tuleb lõikus - ing k.) nimi vaatab lootusrikkalt tulevikku. Mis ideeline või muusikaline kontseptsioon peitub selle nime taga?

Jeff Mills: Fraas "homme tuleb lõikus" viitab ideele, et kui oleme teadlikud, et sellel, mida teeme täna, võib olla mõju, saab see muuta asjaolusid homme.

Tomorrow Comes the Harvest muusikat kirjeldades on kasutatud sõnu afrobeat, jazz, techno. Miks olete otsustanud siduda kokku just need žanrid? Kas nende žanrite helides peitub teie jaoks tuleviku muusika?

JM: Keeruline on meie muusikat kategoriseerida, kuna me oleme pidevalt muutumises ning toimetame nii elektroonilise muusika, jazzi ja kõige muu vahel. Loome muusikat enda tunnete najalt. Vahepeal ei ole mul kontserti andes techno tuju või Jeanil ei ole tuju jazziks. Usun, et loome midagi, mis suunas muusika võib areneda. Sellele ei saa nimesilte otseselt panna, vaid see põhineb rohkem hetke tunnetamises ja kinnipüüdmises.

Missugust muusikalist elamust pakub teie trio kuulajatele?

Prabhu Edouard: Meie loomingus on kesksel kohal improvisatsioon. Me ei loo eesmärki või sihtkohta, kuhu jõuda. Me lihtsalt läheme ning mis juhtub tee peal, sellele reageerime spontaanselt, sest mõtlemiseks aega väga ei jätku. Žanrite ja nimesiltide panemine meie loomingule on muidugi otstarbekas, kuna meil on erinev taust, kuid tegelikkuses on meie loomingu tulem teineteisele reageerimine, mis on iga kontsert täiesti erinev.

Kust algab teie improvisatsioon laval? Kas algpunktiks on muusika teie albumitelt või keegi võtab lihtsalt noodi üles?

Jean-Phi Dary: See on nagu praegu - keegi paneb idee lauale ja teised jätkavad sealt. Kõigi ideed vormivad kokku muusika, mida publik kuuleb. Me ei mõtle üle, vaid lihtsalt teeme. See on kordumatu siin ja praegu, mida teistega jagame.

Öeldakse, et DJ-l tuleb muusikat mängides ruumi lugeda. Kas ja kuidas suhestute teie publikuga?

JM: Me oleme keskendunud võrdselt pigem teineteisele. Loome iga kord omavahelise kommunikatsiooni ja silmsideme. Proovime alati teineteisele lähemale jõuda ning saavutada sünkrooni.

JPD: Publiku kohalolu on samas muidugi tuntav.

PE: Mulle isiklikult meeldivad inimesed, kes tulevad kontserdile ilma ootusteta. Meie oma mõtetes teeme täpselt seda, mida tahame ega hooli, et näiteks mina mängin klassikalist, Jean afrobeati või Jeff technot. Me ei hooli oma tausta erinevustest. Kui inimesed tulevad ja ei pane meile silte külge, siis on see parim viis, kuidas tulla meid kuulama.

Teie loomingust jääb kõlama sõna uudsus ja kordumatus. Samas antakse tänapäeval iga päev tohutul hulgal albumeid välja ning kiputakse kasutama sõnapaari "kõik kordub". Kas kõik on juba teie arvates tehtud või on võimalik muusikas midagi uut veel luua?

JM: Elektroonilise muusika puhul ei ole me kindlasti kõiki võimalusi ära kasutanud. Siiamaani saab masinatega väga erinevatel viisidel katsetada. Elektroonilise muusika puhul ei saa kohe kindlasti rääkida, et midagi uut ei ole võimalik leida. See maailm on tegelikult veel noor, vaid ligi 50 aastat. Me alles õpime, kui kaugele saame minna.

Kui rääkida muusikast üleüldiselt, siis tegelikult saab sama kommertsmuusika kohta öelda. Põhimõtteliselt oleme ainult 100 aastat saanud muusikat reaalselt tarbida. Kuulata seda raadiotest ja endale koju osta. Kui vanasti tahtsid klaverimängu kuulata, pidid ise seda oskama või teadma kedagi, kes instrumenti mängib. Kui mõelda sellele kõigele, on muusika väga lühikest aega avalikult saadaval olnud. Me alles hakkame endast ja muusikaajaloost aru saama.

JPD: Muusikatööstus koos tehnoloogiatega on alles noor. Hetkel saame rääkida palju magamistoa produtsentidest, kes loovad albumeid enda kodus. Usun, et see on inimestele hea, sest pidevalt luuakse uut muusikat. Võib-olla pole see hea muusikale üldisemalt, sest niiviisi lihtsalt kopeeritakse teineteist pidevalt. Samas nende uute produtsentide seas võib keegi just midagi uut välja tuua. Rohkem muusikat on ikkagi parem kui vähem.

PE: Muusika on vaba. Ühelt poolt on hea, et meil on ligipääs kiiresti kõigele. Teisalt on kõike liiga kiiresti ja liiga palju. Meie oma trioga improviseerime palju, veedame palju aega koos ja nüüdseks oleme andnud 25 kontserti. Aeg on väga oluline. Kuigi me teeme muusikat spontaanselt, siis see on ajas muutunud sügavamaks. Seda igatseme tänapäeva muusikas - rohkem päris aega, kohtumisi teineteisega ja üheskoos eksisteerimist, et midagi saaks sellest sündida.

Rääkides uudsusest, kas olete mõelnud, kuhu võiks areneda ka teie projekt?

JM: See sõltub, mis juhtub maailma ja meiega. Kuidas me teineteisega kommunikeerume.

PE: Kujutle ette, et lähed heasse restorani ja näed, kuidas kokad töötavad ning ettekandjad viivad toitu lauda. Meie olemegi need kokad, aga pigem sööjad tulevad meie juurde ning me muudame nende abil iga kord koostisosasid. Iga kontsert on publik seal ja nende energia annab meile edasisi suuniseid. Uus tekib situatsioonist, sest miski pole ju plaanitud. Me oleme situatsioonidele avatud.

JM: Iga kord me esineme, me ei mäleta hiljem seda, sest me ei salvesta. Iga kord me võidame ja kaotame samal ajal. See erineb tavapärasest praktikast. Kui helilooja loob midagi, siis see peaks kestma igavesti. Kui lepid ideega, et teed midagi, mis kunagi enam ei juhtu, teeb see sind ka reaalsusega leplikumaks. Ükski hetk ei kordu enam eales samamoodi. Aeg on tundlik ja habras. See paneb sind hindama iga hetke, iga kontserti, iga päeva. Eluring on lühike. See kõik teeb psühholoogiliselt veidral viisil rahulikuks. Sa ei kiirusta, vaid pigem jääd hetke. Need lihtsad asjad, mida võtame iseenesestmõistetavalt. Muusikaäris peaks justkui kogu aeg looma midagi. See projekt meenutab meile aga, mis on muusikas oluline.