Fakt on siiski see, et Reformierakonna, sotside ja Eesti 200 valitsuse kärpekava suurimaid kaotajaid järgmistel aastatel on kultuur, mis tähendab, et 2025. aastal hoitakse kultuuriministeeriumi valitsemisalas kokku üle 13 miljoni euro ja edaspidi veelgi rohkem.*

Praegu veel jäävad kärpe mõju kirjeldused hüpoteetiliseks, kuid on kindel, et kultuurivaldkonna kokkuhoid ja selles valdkonnas töötavate inimeste – tantsijate, lauljate, näitlejate, ajakirjanike ja teiste – palkade külmutamine ja kohtade koondamine on suure tähendusega. 

Kaotajaks pole mitte ainult kultuurivaldkond.

Eestis on juurutatud teadmist, et ühiskonnale kõige olulisemad jõukuse toojad on ettevõtjad, kes kasumilootuses loovad töökohti, kus töötavad inimesed omakorda maksurahaga riigieelarvesse panustavad. Samas on võimalik pidada suurimaks tööandjaks hoopis tavalisi Eesti inimesi – sealhulgas ka eelpool mainitud kultuuritöötajaid –, kes viivad oma raha kauplusesse ja annavad nii tööd tuhandetele siinsetele inimestele. 

Kui neil on inflatsiooni tõttu jõudsalt kahaneva ja külmutatud sissetuleku või kärbitud töökohtade, näituste, lavastuste, saadete või esinemiste tõttu võimalik vähem või ka üldse mitte kulutada, on löögi all veel paljude teiste inimeste töökohad ja sealtkaudu ka toimetulek. 

Kui riik leiaks võimaluse maksta õiglasemat palka riigipalgalistele kultuuritöötajatele – ja siin ei pea ma silmas vaid neid, kes saavad kultuuritöötaja miinimumi –, siis elavdaks ta omakorda majandust ka teistes valdkondades. Rääkimata sellest, et kultuuritöötajate rahuolu oma riigiga oleks suurem, sest pole kehvemat tunnet, kui see, et nii olulise institutsiooni esindajana oled sa vähetähtis. 

Hiljuti oli ETV2 eetris kunagisest revolutsioonilisest fotoühendusest Destudio tehtud dokfilm "Pohmelus", kus öeldi, et 1990-ndatel ei osanud inimesed karta vaesust. See julgus andis kunstiskeenele võimsa annuse pauerit. Ma olen sellega täiesti nõus, nagu ka sellega, et praegu inimestel seda julgust pole. Kuid pole ka õigust kelleltki, eriti veel ühel spetsiifilisel elualal töötavatelt inimesteelt, seda nõuda.

Eriti veel ei sobi seda nõuda riigil, kes muuhulgas igal võimalikul juhul kuulutab – nii hästi kui praegu, pole eestlased veel kunagi elanud. Statistiliselt on see õige, kuid pakun, et ka lõhed sissetulekute vahel ja erinevused säästudes – ühel miljon, teisel null – pole ka kunagi varem nii suured olnud.

1990-ndad oli ka natuke see aeg, kus kinnistus vaese kultuuritöötaja kuvand, millest siiani lahti pole saadud. Samuti olid 1990-ndad see aeg, kus hakati tegema kunsti, mis polnud enam laiale publikule arusaadav.

Ilmselt on see ka üks põhjus, miks praegune kultuurikärbe on avalikkusele veidi nagu võõras mure – ja võibolla ongi parem, kui tänu kärpele mõni arusaamatu ja inetu! – installatsioon või tantsulavastus tegemata jääb! Võibolla on see ka põhjus, miks kultuur üldse nii suurde kärpesse läks – otsustajad tajusid, et ühiskondlik protestilaine ei tule kuigi suur. 

Kui nüüd edasi 1990-ndatest jahvatada, siis mõnes mõttes oli see ka aeg, kus poliitikas osalemine oli muutunud küllaltki ebalahedaks tegevuseks ja kultuuriinimesi poliitika enam väga ei kutsunud. Ega ka vastupidi – nemadki polnud parteidele piisavalt veetlevad. 

Just praegune olukord näitab, et see asi vajab muutmist – kui täna avaldavad kultuuritöötajad meelt Toompea lossi ees, siis tegelikult peaksid nad olema majas sees, suures saalis, ja tegema otsuseid, mis ei näeks kitsaskohti kultuuriväljal mingi vähetähtsa murena.

Ja ka poliitikal oleks aeg muutuda karjäärist taas kutsumuseks, millega kaitsta oma ideaale.

* Kultuuriministeeriumi teatel on nende kokkuhoid tuleval aastal 13,4 miljonit eurot, 2026. aastal 21 miljonit eurot ja 2027. aastal 26,3 miljonit eurot.