Viimasel ajal on üha sagedamini väljendatud muret, et kirjandus hakkab tasapisi hääbuma ja kipub jääma üpris ahtakese seltskonna eralõbuks. Raamatud on hirmus kallid (see on õige ja sellest probleemist ei paista pääsu olevat), tähelepanuturg kirju ja muu meedia poole kaldu, elu liigub üleüldse justkui kiiruse ja pealiskaudsuse poole ja aeglust eeldav lugemise kunst aina taandub. Ja veel: kirjutajaid on palju, kohati jääb mulje, et iga inimene tahab ise kirjanik olla, ise luuletada, ise avaldada. Aga lugejaid justkui napib.

Kuigi olen loomult pessimist, tahan uskuda, et vähemasti SEE murede kimp on üle paisutatud. Äkki meil ikkagi on veel lootust? Ja möödunud aasta tundus mu meelest seda usku toitvat küll.

Värsket luulet tuli ju omajagu ja kuigi mul uue luule lugemiseks kuigi palju aega ei jagunud, tekkis siiski mulje, et luules lausa pulbitseb – nii raamatukaante vahel kui ka lavadel.

Eesti proosas oli 2024 mu meelest samuti hea aasta. Kõomägi, Vadi, Ehin, Filimonov, Jaaks, Teede, Friedenthal, Ruus, Ivanov, Rauad – muudkui vali raamat välja, võta kätte ja loe.

Üks mu isiklikke lemmikuid oli Piret Raua "Keedetud hirvede aeg". Täpsed ja usutavad, "pärisinimese" kombel keerulise siseeluga karakterid. Mõjuvad kirjeldused, mõjuvad meeleolud, mõjuvad kujundid (kasvõi too seletamatu kurbus, mis soriseb ühe tegelase "sisemuses nagu liiv, katkematu liivajuga, tüünelt ühtlane" või teine, peategelane, kes libiseb "ulja julguse harjalt alla, iga päevaga aina sügavamale orgu"). Kujundeid on raamatus palju, aga mu meelest mitte ülearu.

Raamat on korraga peategelase, teismelise tüdruku, ja kogu ühiskonna teisenemise lugu. Siit aimub meie kaheksakümnendaid, diktatuuri viimaseid tõmblusi ja üleminekuaega, üheksakümnendaid, aga tegevust ei ole otsesõnu asetatud konkreetsesse, reaalsesse aega ega konteksti. Ühiskonna suletusest kõneleb raamatus ennekõike tõsiasi, et inimeste eest on suletud meri. Keegi ei pääse mere äärde, merevaadete vabadus on lukku pandud, mere olemasolugi on püütud maha vaikida. "Mida aga kaardil ei olnud, oli meri – rahutu ja elus, säbruliste laineharjadega üle puistatud lõputu avarus." Me mäletame veel, mida see tähendab, ja Piret Raud on mu meelest osanud selle mälestuse väga hästi sõnadesse panna.

Ühiskondlikud vapustused võivad tekitada selguse illusiooni. Müür langeb ja tundub, et nüüd ongi kõik hästi. Me teame, mis on õige! Värskusepuhangus unustatakse aga (vähemalt ajuti), et maailm on ja jääb segaseks, ähmaseks, keeruliseks. Piret Raud kirjutab: "Mõtlesin hägusale ebamäärasusele enda sees ja ümber, oma peas valitsevale korratusele, sinna sattunud valede tükikestele, mis moonutasid suurt osa mu teadmistest, ja nendele teadmistele, mis sealt üldse puudusid. Ning kahele isiklikule silmale, mis ümbitsevat maailma selgeks püüdsid vaadata."