Esimese eestikeelse raamatu trükkiandmiseni läks siis veel peaaegu 400 aastat. Millalgi 1133. ja 1138. aasta vahel kirjutas üks nunn ühele mungale kirja. Selles tõigas üksi pole midagi mainimisväärset. Arvata võib, et seda tuli vahel ikka ette. Võib-olla pole harukordne ka see, et tegu oli kunagise armastajapaariga. Arvata võib, et inimesed armusid isegi keskajal ja mõned neist lõpetasid hiljem elu keerdkäikude tõttu kloostris. Küll aga on tähelepanuväärne, et selle kirjavahetuse osapoolte näol oli tegu tänapäeva mõistes kõrgelt haritud intellektuaalidega, keda ühendas ammuse intiimsuse kõrval ka armastus filosoofia vastu. Ja et nende kirjavahetus on tänase päevani säilinud. 

Kakskümmend aastat varem, millalgi 1115. ja 1117. aasta paiku kutsuti kuulus filosoof Pierre Abélard noorele ja andekale Héloïse'i-nimelisele neiule koduõpetajaks. Nad armusid. Sõbrale kirjeldab Abélard seda hiljem nii: 

"Kõigepealt ühendas meid ühine kodu, seejärel aga süda. Õppimise kattevarju all pühendusime täielikult armastusele. Héloïse'i õpingud võimaldasid meil üksindusse tõmbuda, nagu armastusele meelepärane. Avatud raamatute kohal oli meil rohkem juttu armastusest kui loetust, rohkem suudlusi kui mõtteid; mu käed sattusid sagedamini Héloïse'i põue kui raamatulehti pöörama."

Loomulikult tuli nende sobimatu afäär lõpuks ilmsiks ning et neiu eestkostja pahameelt ja häbi leevendada, pakkus Abélard, et võtab armastatud õpilase naiseks. Kuid suur oli meeste imestus, kui Héloïse keeldus sellest põhjendusel, et abieluline argipäev ei sobi kokku püüdlustega tarkuse poole. Kuuldavasti olevat ta küsinud oma kallimalt järgmist: 

"Kuidas peaksid õpetlased kokku sobima teenijannadega, kirjutuspuldid hällidega, raamatud või tahvlid kedervartega, krihvlid või kirjutussuled värtnatega?"

Héloïse oli veendunud, et tahab olla pigem Abélardi armuke kui abikaasa, sest just nii on üheskoos võimalik pühenduda filosoofiale. Aega, mil esimesed naistudengid võeti ametlikult vastu Tartu ülikooli, tuli oodata veel 800 aastat. 

Abélardi ja Héloïse'i armuloo lõpp oli kurikuulus ja traagiline. Kakskümmend aastat hiljem, kui mõlemad olid juba väga pikalt ilmalikust elust ja teineteisest eemal olnud, vahetasid nad mõned kirjad. Need kirjad on ühelt poolt nii inimlikud, et nende autoritele on ka 21. sajandi lugejal lihtne kaasa elada. Teisalt on need elav tunnistus 12. sajandi intellektuaalsest miljööst, andes tunnistust sellest, keda toona tsiteeriti, kuidas argumenteeriti, millisena ehitati üles arutluskäigud ja millised olid retoorikavõtted. Kuid mis peamine, ka mitukümmend aastat hiljem kestab Héloïse'i ja Abélardi armastus ikka veel. Héloïse, kellest on möödunud aastate jooksul saanud tähtsa kloostri karske abtiss, tunnistab kirjas kunagisele kallimale: 

"Armastajate rõõmud, mida me üheskoos nautisime, olid minu jaoks nii sulnid, et need ei saa mulle olla vastumeelsed ja vaevalt võivad nad mälust haihtuda. Kuhu ma pilku ka ei pööra, on need alati mu silme ees, tuues endaga kaasa ihad, ja halastamata mulle isegi magades, unenäopildid. Koguni missa pühitsemiste ajal, mil palve peab olema puhtam, haaravad nende rõõmude sündsusetud kujutelmad mu õnnetuima hinge sügaviku sedavõrd, et pühendun pigem neile kõlvatustele kui palvele; nii et kui ma pean kahetsema tehtu pärast, õhkan ma rohkem kaotatu järele."

Pierre Abélardi tähtsust skolastika rajajana ei saa omas ajas kuidagi eirata, kuid praeguseks on tema arutluskäikudega kursis vaid medievistid. Seevastu Héloïse'i armastus Pierre Abélardi vastu on jätkuvalt alles. Tõsi, kindlaid andmeid selle kohta pole kellelgi, kuid mulle meeldiks niimoodi mõelda. Ja nüüd, ligi 900 aastat hiljem, saame meiegi eestlastena tänu Kaarina Reinu tõlkele nende armastusest omas keeles osa.