"pöörduks / mis ei saagi sulgudes / mitte avaneda / ja avanedes siis vastavalt / yes you guessed it  / mitte sulguda" (lk 60)

Mart Kanguri pöörduks on klaasist, vähemalt esmapilgul tundub nii. Kangur kirjutab läbipaistvatel teemadel nagu armastus, lootus, hukatus ja ma-olen-luuletaja-igapäevaelu, mis võivad olla kogenematu käsitleja käes purunemisohtlikud (sest kas armastuse kohta pole juba kõik ära öeldud?), aga Kanguri keeletundlikkus ja lai silmaring muudavad teose kuulikindlaks. 

Pole mingi saladus, et Kangur tunneb end keeles koduselt, kuid tema tekstid teeb eriliseks nende lihtsus. Ta ei kasuta ekstravagantseid sõnu, mille tähendust peab lihtsurelik lugeja sõnaraamatust taga ajama, vaid loob mitmetasandilisi kujundeid üpris igapäevase sõnavaraga, lisades vürtsi üksikute võõrkeelsete värsside ja intertekstuaalsusega. Võime keeles nii hästi orienteeruda võimaldab Kanguril olla mänguline ja seda orgaaniliselt. Ta ei kanguta kujundeid iga hinna eest sõnadest välja, vaid ehitab luuletused nende loodud vundamendile. Meeldivaim üllatus aga peitus minu jaoks hoopis peenekoelises huumoris, mis oleks justkui ise värsiridade vahele pugenud ja siis neist ootamatutel hetkedel välja hiilib. 

"Pöörduks" on korraga kerge ja raske, ligipääsetav ja mitmetahuline, aga seetõttu leiabki end rännakult (nii ajas, tundeis kui maailmas) nii luulekauge kui -lähedane lugeja.