Isegi kui maailm läheb lolliks, tuleb kevad ikka. Põrpival ajal tahaks haarata millegi kindla järele ning pole midagi püsivamat kui looduse põline ringkäik. (Loodetavasti.)

Päevauudistest peapööritust tundes leidsin riiulist vaistlikult üles Eeva Pargi mälestusteraamatu "Minu kuninglikud kaelkirjakud" (Hea Lugu, 2018). Ta ei räägi siin endast, vaid pajatab kirjanikest, kellega elu on teda kokku viinud. Kõige rohkem on siin juttu autori emast Minni Nurmest, kelle looduslähedane luule praegu võib-olla kõige eredamalt ei sära, kuid kelle isiksuses ja valikutes on midagi, mis võiks väärida sellegipoolest tähelepanu. 

Nagu eakaaslasedki, sattus 1917. aastal sündinud Nurme elama eriti pöördelisel ajal. Veel enne sõda oli 21-aastane nooruke kirjanik ja ema silmitsi nii uskumatu dilemmaga, et selle õige koht võiks olla pigemini muinasjutus või seebiooperis. Milles see täpselt seisnes ja kuidas Nurme selle lahendas, jäägu igale lugejale avastada. 

Pargi sõnutsi tuli poolkogemata sõja ajal Nõukogude tagalasse sattunud Nurme tagasi veendunud antikommunistina. Uuele võimule ta kiitust ei laulnud ja maksis selle eest, nagu paljudki teised, oma hinna. 1948. aastal pandi ta põlu alla. Muu hulgas heideti tema luulele ette, et see kujutavat sõda liialt pessimistlikes värvitoonides. Inkvisitsioonikohut meenutanud koosolekul kirjanike liidus oli vaikiva osalisena kohal ka silmanähtavalt raseda Nurme toonane abikaasa Aadu Hint. Minni jaoks järgnes sellele koosolekule kümme aastat vaikimist ja lõpuks ka skandaalne lahutus. 

Kuid selle järel tuli juba ohtralt luulekogusid. Neis loodustunnetusest läbi imbunud "lauludes", nagu kirjanik ise neid nimetas, on ühtaegu nii õrnust kui sitkust, melanhooliat, trotsi ja lootust. Kui naine on sünnitanud kuus last, elanud üle sõja, ideoloogilise tagakiusamise ja seltskondliku keelepeksu, siis küllap ta teab, et vaikne vastu pidamine ongi parim vastupanu. Ja sitketest tõrudest saavad kord õitsvad tammed. 

Õitsvad tammed nagu polekski tammed

urvased oksad õrnad ja harevil peaaegu haprad

kuitahes vanad kuitahes väärikad

nagu saladust ujedalt unelevalt

varjavad oma vägevust oma suurust 

Õitsvad tammed nagu polekski tammed

südameõrnuse tulv

Ees on sitkete tõrude aeg 

Minni Nurme "Sookailudes on loitsud" 1971