Eesti Lastekirjanduse Keskus jagab kirjanikele ja kunstnikele tunnustust väga mitmel tänuväärsel viisil, aga kõige armsam neist neist viisidest on kahtlemata auhind, mil nimeks Aasta Rosin. Selle austava nimetuse saab aasta kõige omanäolisem või üllatavam lasteraamat ning lisaks kingitakse raamatu looja(te)le terve kilo rosinaid.

Rosinad on enamasti magusad, mõnikord koguni ülearu magusad, aga kahe viimase Aasta Rosina seda kohta kindlasti öelda ei saa. Mõlema kohta võib julge südamega öelda, et pole see mingi roosamanna, vaid vägagi vägev värk.

2023. aasta rosina valmistasid Andry Ervald ja Kristel Maamägi ning see kannab pealkirja "Ole sa, kes sa oled. Ettelugemise lood". Tõsi, mu kõige pikem sõber Andry (kaks meetrit ja kolmteist sentimeetrit!) valmistas oma osa – võrratud, natuke ettearvamatud ja vägagi vallatud lood – millalgi varem, sest raamatu ilmumise ajaks oli tema meie seast juba ammugi lahkunud. Aga tema lood jäid alles ja nõudsid kaante vahele pääsemist. Küll on hea, et Andry tütar otsustas neist raamatu teha! Ja et tema õpilane Kristel võttis ette lugude illustreerimise. Nõnda sai kokku üks vaimustav teos, mis pakub rõõmu nii lapsele kui ka täiskasvanule, sest on otsast otsani täis suuri tõdesid ja totraid olukordi, teravmeelsust ja absurdi ja mängulusti. Ja näpuotsaga nukrust, nii nagu ühes korralikus raamatus olema peab või vähemasti olla võiks. Kristel Maamägi on seda kõike oma terava kunstnikupilguga vaadanud ja valanud Andry loodud maailma nii kirevasse ja tõesesse pildilisse vormi, et – nagu öeldakse ühes teises lasteraamatus – "vaata ja imesta, vaata, et ära ei minesta"

2024. aasta rosin on samuti ütlemata ilus ja üllatav ja täpselt niisamamoodi täis suuri tõdesid ja kuhjaga mängulusti. Selle pealkiri on "Härra Haraldi unistuste aed" ja selles kõnelevad kõigist võimalikest ja võimatutest unistustest kirjanik Anti Saar ning kunstnik Marja-Liisa Plats.

Sõna ja pildi koostöös on autorid otsekui mängleva kergusega (kuigi tegelikult arvatavasti pingsa mõttetöö ja aeganõudva otsimise tulemusel) mööda pääsenud tõsisest karist: ohust muutuda targutavaks, moraalitsevaks. Sellest pole raamatus õnneks haisugi, küll aga on seal määratu hulk igasugu muid lõhnu ja maitseid, nüansse ja tundlikkust, arusaamisi ja äratundmisi, mis juhatavad lugeja samm-sammult lähemale omaenese mõtete ja muidugi ka unistuste juurde.

Pärast raamatu lugemist mõtlen härra Haraldi peale päris tihti. Minu lemmikud tema aiaviljade seas on vist kättesaamatud unistused, mis on kas kättesaamatus kõrguses või kõvasti maamullas kinni. Roni, mis sa ronid, sikuta, mis sa sikutad, kätte ta ennast ei anna. Härra Harald nimelt unistab vahel sellest, et "ühel heal päeval ta taipab, kuidas on nii, et tema on just tema, härra Harald, ja kus ta oli enne seda, kui ta sündis, ja mis saab temast pärast ta surma. Ja kuidas üldse on kõik nii, mitte teisiti?" Niisugusest taipamisest on vahel väga mõnus unistada, aga vahel on veelgi mõnusam lüüa härra Haraldi eeskujul käega ja jätta säärane unistus lindudele nokkida ja ussikestele pureda.

Kahe rosina sugulus on päris ilmne: need on nimelt väga head raamatud. Nad mängivad lugejaga nii sõnas kui ka pildis ning kutsuvad teda kaasa mängima. Ja istutavad mängu käigus oma nähtamatuid seemneid. Mis sealt idaneb, seda ei tea keegi, ja nii ongi kõige parem.