2024. aasta juulis surnud Edna O'Brieni suhted Iirimaaga olid keerulised kogu tema elu. Mingi leppimine tuli alles siis, kui teda oli ohtrate autasude ja auhindadega tunnustanud juba terve maailm. Samal ajal oli ta hakanud iiri kirjandust mõjutama ja tulevastele iiri naiskirjanikele teed rajama juba 1960. aastal, kui ilmus tema raamat "Maatüdrukud". See räägib kahest Clare'i krahvkonna tüdrukust, Caithleenist ja Bridgetist, kes ei tahtnud elada tolleaegse iiri ühiskonna reeglitega kooskõlas. O'Brien teadis, millest ta kirjutas, tema Caiti isa oli nagu tema enda isa – alkohoolik, kes hävitas ennast vähehaaval, aga tegi sealjuures põrguks kõigi teiste elu. Bridget ehk Baba pärineb pisut paremast perekonnast, kuid minajutustaja Cait on nutikam ja raamatu alguses 14-aastaste tüdrukute sõprus läheb vahepeal üle vaenuks ja siis jälle leppimiseks. Pärast Caiti ema surma saadetakse tüdrukud kloostrisse, kuid ka sealne elu ei suuda neid taltsutada ning nad otsustavad põgeneda ja Dublinis iseseisvat elu alustada. Nii et ühelt poolt on see täiskasvanuks saamise lugu ja teiselt poolt põgenemise või pääsemise lugu. Pääsemine on muidugi näiline, nagu näitavad triloogia kaks järgmist raamatut "Üksildane tüdruk" ja "Tüdrukud abielutaevas".

O'Brien oskab kirjutada nii Caiti kui ka Baba väga elusaks, nad pole ei head ega halvad, nad tahavad avastada elu ja omaenda seksuaalsust. Ka oskab ta luua elava pildi Iirimaast ja värvikatest tegelastest, kes tüdrukuid ümbritsevad. Kui praegu seda raamatut lugeda, tundub see väga süütu, kuid ilmumisel tõi see kaasa suure skandaali. Seda nimetati sündsusetuks ja leiti, et see mustab Iirimaad. Tsensor keelas selle Iirimaal ära. Edna O'Brieni kodukoha preester põletas raamatu kiriku taga ära ning kui O'Brieni ema suri, leidis O'Brien ema pesusahtlist ühe eksemplari "Maatüdrukuid", kus kõik ema meelest sündsusetud kohad ja sõnad olid hoolikalt musta tindiga läbi kriipsutatud. Praeguseks on tsensuur kadunud, katoliku kirik on ennast Iirimaal häbistanud, aga Edna O'Brieni Caiti ja Baba juurde pöördutakse ikka tagasi, sest nende elujanu ja kindel tahtmine ka halbadel hetkedel ise oma elu kujundada ja suunata on endiselt oluline. Eriti veel, kui see on kirja pandud nii värvikalt, humoorikalt ja meisterlikult, nagu tegi seda Edna O'Brien.