Ajalugu oli mul keskkoolis üks nõrgemaid aineid. Mitte et nappinuks uudishimu, õpetaja kehv olnuks või tunnis lobisenuks, aga kuivade faktide päheajamine, kui võimalused seda seostada millegi mahlakamaga puudusid, oli väga raske. Ei olnud selles unikaalne toona ega ole see õppimise protsessis just eriline uudis, et erinevate valdkondadega seoste loomisel omandatakse teadmisi paremini.

Miks minu õppimise eripärad aga kedagi huvitama peaks? Sest Daniel Vaariku portree, kaanepildil nimetatud kui dokumentaalromaan president Kersti Kaljulaidist, on täpselt sedasorti teos, mis pakub tüki lähiajalugu ja kodanikuõpetust ja seda kõike läbi isikliku ja seeläbi haarava prisma. Julgelt võiks gümnasistide lugemislaual olla, avardades nende teadmisi ühiskonna toimimisest. Inimeste ka.

"Vapilõvi" on väga isiklik teos – autor kirjutab sama palju oma arvamustest, suhtlemisest ning suhtumisest president Kaljulaidi kui kirjutab ta president Kaljulaidi suhtlemisest välismaailmaga ja seisukohtadest väga erinevates küsimustes poliitikast toiduni. Julge on tuua välja erimeelsused nii Vaariku ja Kaljulaidi kui ka ülejäänud meeskonna vahel, ja muidugi tekib mõte, kuidas president Kaljulaid selle kõigega nõus oli. Samas pole põhjalik portree võrreldav julgusega avaldada vägagi nähtaval positsioonil oma (eri)arvamust ja jääda selle juurde, mida president Kaljulaid tegi nii oma ametiajal kui teeb praegu. Seega teosest selguv absoluutselt šokeeriv tõsiasi, et Kersti Kaljulaid on inimene oma vooruste ja puudustega, vaid lisab liha raamatu dokumentaalsetele luudele.

Ja siiski on see eelkõige stiil, infokildudest küllastunud maailmas tähelepanu haaramise viis, selline õrnalt kõmuline, kui soovite. Kersti Kaljulaidi portree on huvitav eelkõige seepärast, et sealt avaneb pilt nii presidendi institutsioonist kui ka Eesti riigi toimimisest, kus tõesti igaühe isiksus mängib rolli poliitilistes otsustes ja seeläbi ühiskondlikus elukorralduses. Riigis puhunud poliitilised tuuled, rahvusvahelised suhted, jõujooned ja poliitmängud – Vaarik on (endise) ajakirjanikuna küsinud ka teisi arvamusi.

"Vapilõvi" on tänuväärt teos, kirjeldades läbi president Kaljulaidi ja presidendi institutsiooni Eesti riigi elu aastatel 2016–2021, aga ka enne ja pärast. Sama tänuväärne on Jaan Tootseni dokumentaalfilm Toomas Hendrik Ilvesest. Tasahilju loodan, et keegi juba plaanib või on töös dokumentaal, olgu siis kirjasõnas või filmina, president Alar Karisest. Ning et kunagi saame lugeda või vaadata samasuguseid isiklikest valikutest kantud, müütide ja hüüdlauseteta portreesid kõigist meie taasiseisvunud riigi presidentidest.