Üks minu üheksakümnendate aastate mõjusaimaid lugemiselamusi oli Valev Uibopuu diloogia "Kaks inimelu ajapöördeis", mis koosnes romaanidest "Mina ja tema" (Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1990) ja "Ainult juhus" (Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1991). Juba alguslaused olid jahmatavalt resoluutsed: "Iga arukas inimene teab, et Mina on kõige tähtsam olend maailmas. Kuigi neid minasid võib olla olemas ka teisi, on üks nende hulgast see ainus ja õige. Sest kõik teised on tegelikult ainult nemad, kes on olemas ainult selle ainsa ja õige kaudu." Lõpulehekülgedel tõdetakse: "Sest nüüd on mulle selge, et ühe Minaga ei lõpe veel minad maailmast. Nad elavad edasi, kuigi ükski neist pole see ainus ja õige, see tõeline." Ehkki vahepeal võisid tekkida kahtlused: "Siis võis ju olla, et mind ennastki polnud olemas, et olin ainult iseenda väljamõeldis."

Niisiis "Mina" – Anton Virkmees – ja tema kõrval "tema" – Osvald Praak, kaks tegelast, kelle teekonnad anonüümse Eesti väikelinna pansionist Rootsi pagulusse kulgevad aastakümnete jooksul kummalises paralleelsuses. Mõlemad peavad teineteist mingil määral kohtlaseks ja ennast teise eest vastutavaks. Esimeses romaanis on Virkmees võrreldes Praagiga eluterve praktilisuse musternäide, teises aga pole päris kindel, kas seiklused, mida ta läbi elab, on reaalsus, unenägu või luul. Ja vastupidi, Eestis abitu ja eluvõõras Osvald Praak saab paguluses ootamatult sujuvalt ree peale. Virkmees usub, et kõik temaga toimuv on ette määratud, Praak aga, et kõik on juhus. Juhus tundub mingil hetkel heatahtlikum olevat, aga lõpuks jõuavad mõlemad rahuliku eluõhtuni, üks õnnelikus kooselus (kui see nüüd ei ole ainult kujutelm), teine talle sobivas eraklikkuses.

Virkmees on täiesti kindel, et romaan "Ma armastasin sakslast" on Osvald Praagi elust maha kirjutatud, niisamuti kui Ilmar Talve "Juhansoni reisid" kajastab tema enda teekonda Soomest Rootsi. Siiski on lõppakord veel võimsam – Virkmeheni jõuab kodu-Eestis ilmunud Bulgakovi "Meister ja Margarita", mida ta jällegi loeb dokumentaalromaanina oma elust. Kui esimesel lugemisel ajas see lihtsalt itsitama, siis nüüd mõtlen – miks ka mitte. Kirjandus peab ju puudutama ja kui see toimib nii võimsalt, siis tuleb ainult rõõmu tunda.