Mis on esimene raamat, mille lugemist mäletad?

Ma tahaks loota, et igaühel on lapsepõlvest mõni selline raamat, mille sisust ehk palju ei mäleta, kuid mis on oma jälje jätnud. Kahtlemata on nii mõnelgi selleks Astrid Lindgreni teos. Kuigi veetsin aega nii Pipi, Karlssoni kui Bullerby laste seltsis, oli minu lapsepõlvelemmikuks hoopis Madlike.

Madlike sattus alatihti pahandustesse, kuid tema kavatsused olid alati head. Tema lugudes on nalja ja tõsidust parajas tasakaalus. Erinevad tegelased, näiteks Madlikese väike õde Liisbet või koduabiline Alva, loovad loole erinevaid tahke. Mis "Madlikest" vähemalt "Pipi Pikksukk" ja "Karlsson katuselt" raamatutest eristab, on selle realistlikkus: raamatus juhtuvad olukorrad võiks pärineda (ja ilmselt mingil määral pärinevadki) päriselust.

Madlikese prototüübiks oli Lindgreni parim sõber ja ma ei tea, kas asi on selles, et ka minu parim sõber selles vanuses oli väga Madlikese moodi, või tahtsin ise tema moodi olla, aga miski sidus mind Madlikesega ja ei ole siiani lahti lasknud. Olen mõelnud, milline inimene ma oleks, kui mu parim sõber ei oleks tol ajal just see inimene olnud. Nüüd mõtlen, milline ma oleks võinud olla, kui Madlikese seiklused ei oleks minu lapsepõlve rikastanud. Ega ma seda välja ei mõtle, aga olen ütlemata tänulik, et need väikesed tüdrukutirtsud, kellele meeldis puude otsas turnida, olid osa sellest.

Lucy Maud Montgomery "Roheliste viilkatuste Anne" jõudis minu ellu umbes 15 aastat hiljem kui "Madlike". Algselt, pean tõdema, küll Netflixi ekraniseeringu kaudu, kuid mõni aasta hiljem ka raamaturidadelt. Anne on pisut vanem kui Madlike ja ka tema eluolu on teistsugune, aga isiksuselt on nad sarnased: isepäised, uudishimulikud, elava fantaasiaga, aga samas suure südame ja parimate kavatsustega. Kuue raamatu vältel on kirjeldatud tema elu, mõtteid, tundeid ja ka mõju teistele tegelastele. Anne on suurepärane tegelane meenutamaks lugejatele unistamise ja mängulisuse olulisust elus.

Nii Lindgren kui Montgomery on Madlikese ja Anne näol loonud sisukad tegelased, kelle juhtumistesse on sisse pikitud ühiskonda kommenteerivad tõigad. Mõlemal autoril on anne igapäeva eluolukirjeldused huvitavaks ja mõtlemisainet pakkuvaks teha. Samuti on neis raamatuis mitmeid aspekte, nagu huumor ja sügavmõttelisus, mida antakse erinevate tasanditega edasi, et nii lapsed kui nende vanemad saaks lugedes nauditava kogemuse ja midagi, mille üle mõelda.

Lasteraamatud on osa meie isiksuste vundamendist, aga ka ehitusplokid selle edasiarendustes. Muidugi on vahe, kas loed neid 5-, 25-, 55- või 75-aastaselt, sest perspektiiv on erinev, aga see ongi nende võlu, et igal erineval eluperioodil on neist leida midagi uut, mida varem tähele ei pannud.