Filosoofiaalaste ja populaarteaduslike raamatute juures meeldivad mulle joonealused märkused. Sageli ei tahaks neid nagu lugema hakata, sest pilk peab katkestama oma rännaku peatekstil ja hüppama uurima väiksemas kirjas lisandust. Aga mõnikord tasub katkestus ära, sest just joonealusest võib leida autori (mõnda) ideed kõige paremini – või lugejale kõige sobivamalt – kokkuvõtva lause. Sellised kirjakohad on nagu kõrvaltänavad, kuhu pole algselt plaanis sisse põigata, aga kust võib avastada midagi ootamatult head.

Igatahes kordus säärane kogemus hiljuti, kui lugesin Gregory Batesoni väga laia haardega mõttekogu "Sammud vaimuökoloogia poole". Siin pole kõige sobivam koht, kus proovida Batesoni mõttemaailma lahti või kokku võtta, aga raamatu lõpuosast leidsin ühe joonealuse lause, mis osutab tabavalt autori hoiakutele ja otsingutele, aga kõlab kõnekalt ka väljaspool teose konteksti. Lause kõlab nii: "Minu vaatepunktist on vaimsus alati keerukate suhete tagajärg."

Tundub, et vähemalt eestikeelses versioonis (raamatu on tõlkinud Tanel Pern ja Silver Rattasepp) võib "alati" osutada nii "tagajärjele" kui ka "keerukatele". Kaldun eelistama teist lugemisvõimalust – suhted on alati keerukad. See on tõsiasi, millele me ei taha sageli mõelda. Esmapilgul tundub, et mis siin ikka keerukat on, kahe inimese vahel eksisteerib kas sõprus, armastus, mõistmine, antipaatia, vaen või mõni muu seos. Aga kui hakata järele mõtlema, siis pole ükski tundepõhine seos staatiline – iga tunne võib üle minna või võimenduda, üks tunne teisega põimuda; vaenlastest võivad saada sõbrad, sõpradest vaenlased, oma vaenlast võib kummalisel kombel austada ning oma sõpra mingis küsimuses isegi põlata. Igasse mõistmisse võib imbuda valestimõistmist, iga mõistmatus võib kasvada äratundmiseks. Variatsioonide hulk on lõpmatu. Ent keerukus ei väljendu ainult üksikus suhtes endas, vaid ka selles, kuidas seostub suhe kõikide teiste suhetega. Iga suhe mõjutab teisi suhteid. Näiteks läbikäimisi vastassugupoolt esindavate inimestega mõjutab see, kas ollakse abielus või mitte, kui kaua on oldud abielus või siis lahus jne. Kolmandaks ei eksisteeri ju suhted ainult inimeste vahel, vaid ka inimeste ja loomade, inimeste ja taimede, inimeste ja kohtade, inimese ja ühiskonna, inimese ja aja jne vahel. Needki suhted on dünaamilised, alatasa muunduvad – tänasest liberaalist võib homme saada konservatiiv, eraldatusse laskunu tahtis veel eile veeta aega kesklinna kohvikutes jne. Neljandaks koosneb iga teadvus ise seostest, tunnete, mõtete, aimduste, hirmude, lootuste omavahelistest suhete sasipuntrast, mida ei pruugi suuta harutada lahti ka osavaim Ariadne. Asjade ebastaatilisele seisule lisab vürtsi tõsiasi, et sageli muutuvad suhted märkamatult, teadvustatuse piiril. Või siis ootamatult, prognooside kiuste.

Muidugi saab selle jutu peale rehmata, et pole siin midagi keerukat, eluga on nii või naa, pole mõtet pikalt heietada, tuleb lihtsalt elada. Vähem möla, pikem samm! Tõsi, mõnikord võib suhete lahendamisel tõusta Gordioni sõlme meetodist kahtlemata kasu, aga läbiva elujuhisena tähendaks sedalaadi mõõgakäsitlus üsna pea pigem Kalevipoja saatust: kui elu keerukust eirata, saab see su ühel hetkel kätte. Parem on püüda elu keerukusest ise aimu saada. See ei tähenda sugugi, et keerukust on võimalik selgeks õppida – saab ainult tunnistada keerukuse alatist, aeg-ajalt ainult aimatavat kohalolu, ning püüda iga hetk selle ootamatusteks valmis olla. Mis on muidugi alati keeruline.