Maryliis Teinfeldt-Grinsi "Kivi alla kükakille" kuulub nende luulekogude hulka, mida ei loeta üksikute tekstidena. See on tekstimaailm, mis avaneb aeglaselt ja terviklikult, nagu pehme, korduste ja vaikuste peale ehitatud maastik, kus luuletused hingavad ühes rütmis.

Luulekogu keskmes on lapsepõlv, mitte idealiseeritud ega dramatiseeritud kujul, vaid kui puudutus, meeleseisund, õrn värelus. Kujundid on lihtsad, aga mitte primitiivsed; pigem täpsed, tähelepanelikud, väheste vahenditega edasi antud. Tähelepanu liigub sisult keelele, kus kõla, kordus ja murdeline väljendus loovad tähenduse.

Teinfeldt-Grins kasutab Kadrina murret, millele ta on loonud oma kirjapildi. See ei ole lihtsalt dekoratiivne element, vaid osa tema keelelisest olemusest. Nagu järelsõnast selgub, murre on talle lähedane ja läbiuuritud: ta on seda kogunud, üles kirjutanud, sidunud kodukoha ja kirjutamisega. 

Siin on üks lühike tekst:

maa ingab
tasamuodi
aiga küll

See on pigem seisund kui mõte. Vaevumärgatav, aga püsiv rütm, mis ei sunni, vaid rahustab.

Veel üks luuletus mängib korduse ja nihkega. See ei luba edasi joosta, vaid kutsub uuesti algusesse:

erilased taskuis
takused mõtted pias

astun iemalle
pahemalle
paremalle

ikka samamuodi
takused mõtted pias
ja erilased taskuis

Nii sõnastus kui ülesehitus loovad keerduva liikumise, kus sisemine rahutus ja argine rütm segunevad.

Teinfeldt-Grinsi tekstid on reeglina lühikesed. Sageli koosnevad need kuuest kuni kaheksast reast, vahel vaid kahest või kolmest. On selge, et autor väärtustab lakooniat, ja just see ongi luule põhiolemusi. Teinfeldt-Grinsi tekstid ei otsi valmis vorme, nagu haiku, vaid looduspärast loomulikkust, omaenda sisemist rütmi ja lihtsuse pinget.

Raamatus leidub ka üherealine luuletus, vorm, mis mulle isiklikult väga meeldib. Olen taolist luulet aastaid kogunud ja siin-seal tutvustanud. Teinfeldt-Grinsi näide:

mää otsast paistab iijumaa

See on nagu pildiline sähvatus, hetk, kus vaade avaneb ja pilk ulatub üle serva.

Teinfeldt-Grinsi lugemine meenutab aeglast, kohati komistavat liikumist läbi maastiku, mis ei avane korraga. Kui keelde sisse elada, tekib omamoodi vool, regivärsilik rütm, mis küll aimatav, kuid ei domineeri. See on luule, mis ei karju, vaid sosistab. Mõjub lõpuks nagu raviv salv, aeglaselt, aga kestvalt.

Mind ennast viib see raamat tagasi lapsepõlve, aega, mil Võru ja kogu ümbrus olid rohelusest tiined, täis värskeid aroome, suminat ja liikumist. Männid ulatusid kõrgele üles ja seal üleval näis, nagu liiguks taevas ise. Rajal vastu tulevad inimesed räägivad peaaegu eesti keelt, aga see on võru keel. Istud järve ääres, õng vette lastud, punasele korgile maandub kiil. Päike vajub madalale, vesi võtab külge sügavad oranžid toonid. Kork kaob. Kas vajub vee alla või kaob lihtsalt valgusesse? Polegi tähtis. Tähtis on see maagiline hetk ise. Just selliseid hetki äratab Teinfeldt-Grinsi luule, ilma pingutuseta, aga täpselt.