Üks eesti kirjanduse tüvitekste on jäänud väga paljude eest varjule ja see on õigupoolest hea, sest kõige kangem kraam peabki olema natuke salajane. Tähendab, seda ei tohi ega saagi luku taha panna, aga hea on, kui seda siiski suure kella külge ei panda.

Valdur Mikita 2001. aastal ilmunud "Rännak impampluule riiki" on just niisugune teos: ilmus täitsa avalikult, aga ei jõudnud massidesse. Küll aga imbus raamat väiksema austajate ringi teadvusse, kus tekitab tänase päevani meeldivaid, kummastavaid, vabastavaid võnkeid. Mulle meeldib mõelda, et 24 aastat pärast nimetatud tüviteksti ilmumist leidub jätkuvalt impampluulegurmaane, kes istuvad ümber lõkkeaseme, küpsetavad sütel naereid ja võdisevad mõnust, lastes oma peast ja kehast läbi käia niisugustel nähtustel nagu "sardellide vihistamise päev" või "vinnitava muneroidi laul".

Kaua olen ma igatsenud, et Mikita oma imampkraanid uuesti valla laseks ja märke sellest aimubki tegelikult igas tema raamatus, aga läbinisti impampmängulikku asjandust, kus näeksime taas töötamas "semiootilist masinat, mis valmistab keelt juhuslikust materjalist", on tulnud oodata veerandsada aastat.

Nüüd on aeg täis saanud, ootamine on end ära tasunud! Aastal 2024 nägi trükivalgust Valdur Mikita "Kodukäija koodeks. Codex somnambulicus", mis annab meile Eesti Vabariigi põhjaseaduse vormis koostatud tõdede kataloogi kujul mõnumaterjali vähemasti järgmiseks veerandsajaks aastaks.

Selles koodeksis vahelduvad ilusad, tõesed ja loogilised mõtted (§ 30. Metsa eksimine on inimõigus.) täiuslike impampleidudega (§ 1. Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik nabavabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on Suur Nabakuku (Funiculus cuculus). § 248. Eestis on üks salapärane asi, mille nimi on "kukuvei". Keegi ei ole seda siiani leidnud, aga kui see leitakse, kuulub see riigile, see tähendab, inimkonnale).

Ilusate, tõeste ja loogiliste mõtete vaheldumine impampleidudega aga moodustab nii vägeva terviku, et siga ka ei söö ja isegi Suur Vingats rõõmustaks, kui ta oleks olemas.

See kõik kokku on lihtsalt vaimustav.

Kes ei usu, otsigu raamat välja, mingu täiskuuneljapäeval Smuuli, Vilde ja Sütiste teede ristumiskohta (kasutagu ta selleks kõiki sada kolmekümmend viit eestipärast liikumisviisi) ja lugegu kõva häälega ette paragrahv 348. Kui siis ka selgeks ei löö, siis ei aita isegi mitte Vabariigi Mesinik.

Lodevista olemista!

Siiralt Teie Alandlik Treener

I. K.