Just nii tundsid ennast ukrainlased, lisada ainult veel sõjaõudused, kui Venemaa alustas kuritegelikku täiemahulist sissetungi ja hakkas pommitama meie rahumeelseid linnu. Tekkis tahtmine hüüda: peatage maa, lähen maha!

Kolme sõja-aastaga läbisime meie, ukrainlased, kolm etappi oma suhetes reaalsusega. Alguses oli kategooriline aktsepteerimatus, tõrjumine, sest usuti, et täiemahuline sõda ei ole mitte ainult kuritegu, vaid täielik arulagedus, millel pole 21. sajandil kohta. Tundus, et teeme nüüd sõjast miljoneid pilte, postitame stories'esse ja reels'idesse meie sotsiaalmeedias, tõlgime ära meie tekstid kõikidesse keeltesse, siis maailm ärkab üles, näeb tõtt ja paari nädalaga see õudus lõpeb ära.

Siis tekkis õiglane raev ja viha, mille tulemuseks olid Ukraina armee suurepärased operatsioonid: üliinimlike jõupingutuste hinnaga surus armee okupandid oma maalt välja. Tollal, 2022. aasta lõpus, oli eufooria tunne riigisisesest vastastikusest toetusest ja läänemaailma solidaarsusest. Tundus, et hea tahtega inimesed, kes seisavad moraali ja õigluse eest, saavad üheskoos kõigega hakkama.

2023. aastaks muutus sõda meie igapäevaelu, argielu osaks. Raev oli muutunud jõuetuks vihaks ja hirm ei olnud enam nii läbitungiv, kuna olime sellega harjunud. Kui Kreml hirmutas meid tuumalöökidega, siis me vaid naersime vastuseks, sest mida võib tavainimene kõige hirmsamale pommile vastukaaluks panna? Ukrainlased tekitasid kohe meemi Štšekavõtsja kohta – see on ajalooline küngas Kiievi kesklinnas – et kui juba langeb tuumapomm, mis põletab meid ära millisekundiga, siis enne seda koguneme Štšekavõtsjale toredaks ja lõbusaks orgiaks Vana-Kreeka stiilis. Türann ei suuda meid ära hirmutada, ja kui saamegi surma, siis väärikalt, naerdes, pea uhkelt püsti! Tooted kirjaga "Tulen esimesena Štšekavõtsjale!" said praktiliselt kohe kõige populaarsemaks T-särgiks Ukrainas.

Sõja kolmandaks aastaks pole jäänud jõudu raevuks, vihaks ega naeruks. On selgunud, et hirm, nagu ka raev, on üsna energiakulukad emotsioonid, seega nendega ei saa pikalt koos elada. Tekkis tühjuse ja kurnatuse tunne, reaalsuse kui vältimatu faatumi aktsepteerimise tunne. Seega suunasime jõujääke võitluseks igapäevase eksistentsi eest, tihtilugu elektri ja soojuseta elamutes, aga mis põhiline, ka lootuseta, et kõik see kord lõpeb .

Mida saab öelda täna, kui algab juba neljas aasta pärast verist sissetungi ja maailmakorra muutmise katset? Oleme degradeerunud kurjategija võitmise unistusest ebaõiglase rahu alandlike ootusteni.

Praktiliselt tähendab see, et Ukraina ühiskonnas pole 1991. aasta piiride taastamise maksimalistlik nõue enam populaarne. Mitte keegi ei räägi enam tõsiselt mingitest territooriumitest, põhiline on, et lõpeks sõda, et ei hukkuks enam meie inimesi rindel ja tagalas.

Isegi sõna "võit" on muutunud halvaks tooniks. Varem lõppes iga sünnipäev kiire võidu sooviga, igat heategu kirjeldati Facebookis sõnadega "see on meie panus ühisesse võitu". Nüüd on piinlik sellest rääkida, sellises pateetilises stiilis võiksid rääkida sõjakangelased kaevikutes, aga iga päevaga on neid üha vähem, ja tagalas kõlab selline paatos odavalt ja alatult.

Nüüd kuuleme juttu potentsiaalsest rahulepingust, aga on juba selge, et leping võib olla Ukraina jaoks rohkem või vähem soodne, kuid on igal juhul alandav. Rahuleping võib verevalamise ajutiselt peatada, kuid ei taasta põhiasja. Ja siin ei räägi ma üldse aladest, vaid õiglusest. Мis maailmas ärkame üles pärast rahulepingut? Mitte ainult maailmas, kus tugevam riik on enda jaoks ära hammustanud 20 protsenti nõrgema riigi territooriumist.

Hakkame elama maailmas, kus kurjategija kiidab heaks sõjavangide mahalaskmist, kusjuures vangid on relvitud ja põlvili, ja hiljem hakkab hukkamisvideot levitama oma kanalite kaudu. Maailmas, kus pead lõigatakse maha või lüüakse haamriga puruks, kus pommitatakse laste onkoloogiahaiglaid, kus talvel hävitatakse elektrijaamu, et miljonid tsiviilelanikud lihtsalt külmetaks, kus tähtsaima julgeolekukonverentsi ajal suunatakse meelega lõhkeainega varustatud droon tuumajaama sarkofaagi pihta. Ja mitte keegi ei kanna mingit vastutust kõige selle eest!

Just nii, vastikustunne, mis tekib teil neid ridu lugedes, on täiesti kohane ja ukrainlastele ammu tuttav. See muutub pikkamööda ka teie igapäevase elu osaks. Sest kuigi see on rahuleping, ei anna see alandav leping põhiasja: kurjategijate karistamist, metsikuste hukkamõistu.

Vangla või isolatsiooni asemel saab agressor olulistel rahvusvahelistel üritustel osalejaks ja dikteerib oma tingimusi. Mõrvar, kelle tegemisi on inimajaloo kõige paremini dokumenteeritud sõja käigus filmitud miljoneid kordi, lihtsalt naerab meile näkku, selle asemel, et olla süüdi mõistetud. Tahaks karjuda: nii ei tohi olla!

Just seda tundsime täpselt kolm aastat tagasi, 2022. aasta veebruaris. Tahtsime raputada kõiki õlgadest ja üles äratada, aga läänemaailm tundis kaasa ja abistas, kuid keeldus tunnistamast, et see sõda on ka tema vastu. Täna jõuab see painav äratundmine lõpuks ka eurooplasteni, sest kõik saavad aru, et sõja korral ei hakka USA Euroopa eest sõdima ja NATO ei toimi enam.

Suureks pettumuseks ei äratanud Euroopat Putini kuriteod ega ukrainlaste üleskutsed, vaid Trump. Geopoliitiline pööre, mis on tegelikult USA reetmine, seab Euroopa hirmsa, kuid juba kolm aastat tagasi ilmselge järelduse ette.

Ülemaailmse kaose põhjus, kus Tramp hakkab rääkima Gröönimaa okupeerimisest ja demonstreerib kõnekalt, et Euroopa ei viibi enam USA julgeoleku vihmavarju all, on väga lihtne.

See on karistamata jäänud kurjus, hukkamõistuta jäänud Putini agressioon Ukraina vastu, sest just see on lõhkunud lõplikult maailmakorra ja hävitanud kõiksugu reeglid. Just küüniline ja edukas rünnak maailmakorra vastu on tekitanud olukorra, kus Putini vahistamisorderi väljastanud Maailma Kriminaalkohtu vastu kehtestab sanktsioonid (selge, et juba kunagine) demokraatliku maailma liider. See on maailm, kus naerdakse välja, alandatakse ja tambitakse uljalt puruks kõik, mitte ainult poliitilised, vaid ennekõike eetilised väärtused, mis moodustavad Euroopa olemuse.

Kuri džinn on pudelist välja lastud ja iga päevaga muutub ta üha jõulisemaks, jultunumaks ja agressivsemaks. Kas keegi kahtleb, et kui teda ei karistata, siis mõni aeg pärast rahulepingut ründab ta uuesti ja seekord mitte ainult Ukrainat?

Nii et vabandage, aga minu läkitus Ukrainast teile sõja neljandal aastal ei pruugi teile meeldida. Meie, ukrainlased, oleme väga rahul, et lõpuks hakkab teieni jõudma: see sõda on meie kõigi vastu, seega ka teie vastu, ja kurjategija ei peida oma veriseid hambaid. Jah, on väga meeldiv, et lõpuks pärast 1100 (!) sõjapäeva, on Ukrainast lausa Brüsselini välja tekkinud tunne, et oleme ühel ja samal Titanicul, mis kunagi ei jõua Ameerikasse, sest see on kaugel, aga meie häda on siin.

Meie, ukrainlased, oleme ammu hambad kokku surunud ja teeme oma tööd, et pääseda sellelt Titanicult. Nüüd oleks huvitav näha, mis valiku teete teie: kas hakkate otsima ühist päästepaati või vajute tahtejõuetult põhja "Rõõmuoodi" pateetilise muusika saatel.

Ukraina luuletaja, esseist ja tõlkija Andri Ljubka on sündinud Riias, üles kasvanud Mukatševos Tagakarpaatias. Paljude luulekogude autor on hariduselt filoloog. 2015. aastal ilmus tema romaan "Karbiid", mis on tõlgitud paljudesse keeltesse.