Lewis Carrolli "Alice Imedemaal" on ilmselt üks tuntumaid lasteraamatuid, mille põhjal on loodud meeletus koguses adaptatsioone, seda nii filmide kui teatrietenduste näol. Eesti Noorsooteatri uuslavastus kannab aga pealkirja "Alice Imedemaalt", kusjuures tuleb märkida, et viimane sõna on alaltütlevas. See annab aluse oletada, et peategelane Alice on kuskilt tulnud ja võib-olla ka läheb kusagile. Aga kuhu on tal minna? Kas ta ei jäägi armsa teatripubliku juurde? Need küsimused jäävad teatrivaatajale.

Eesti Noorsooteatri näitlejad tutvustavad end lavastuse alguses ning annavad teada, et hakkavad peagi kedagi kehastama, meie kui publiku ülesanne on nende mängu uskuma jääda. Seda näeb ju ette teatrikonventsioon: publik võtab laval toimuva vastu ning usub, et vaimukas Joosep Uus on Kübarsepp ja mängulusti täis Alice Siil on Alice.

Lavastuse algus on didaktiline. Vaatajatele toonitatakse, et laval leiab aset mäng kokkulepitud reeglite järgi. Näitlejad peatuvad korraks ka teatrivaatajate ootustel, näiteks küsitakse: kelle pärast tänast etendust vaatama tuldi? Laste jaoks on muidugi oluline fiktsionaalne tegelane nimega Alice, aga kindlasti mõni saalisviibija (kaasa arvatud mina) tuli hoopis teatud näitlejat või lavastuslikke lahendusi kaema. Etendajad suhtlevad vaatajatega koduselt, eriti toreda atmosfääri loob Taavi Tõnisson, kes hoolivalt ja soojalt publikut ergutab. 

Lugu fiktsionaalsest Alice'ist hakkab aga nii järsku, et ei jõua sotti saadagi, millal rollidesse üleminek toimus. Lavastuses toimub üldiselt väga palju, kord mängitakse nukkudega, siis tehakse varjuteatrit, kedagi loobitakse kividega, keegi kahaneb, keegi kasvab. Mõnikord läheb ses tohuvabohus näitlejate tekst kaduma ja kohati pole täpselt aru saada, kus Alice parasjagu on või kellega räägib, ent see-eest on tohuvabohu põnev kaeda. 

Veidi eklektilises lavamaailmas seigeldes kulus tükk aega, enne kui lõpuks aru sain, mida lavastusega öelda tahetakse. Kui see võti viimaks kätte ulatati, muutus laval toimuv tuumakamaks ning Alice'i tegelaskuju joonistus välja.

Alice suundub tihti Imedemaale, sest talt nõutakse päris elus palju. Arvatakse, et ta on suur laps, kes peaks juba teadma, mida elult ootab. Alice ei suuda sellega toime tulla, tüdruk veedaks pigem aega Imedemaal, mis on vaba, lustakas ja elav. Ivar Põllu lavastuse puudutavaim hetk on lõpp, mida saadab Tauno Aintsi sisendusjõuline muusika. Lavaloo viimastel hetkedel peab Alice otsustama, kas ta lahkub Imedemaalt lõplikult või tuleb sinna kunagi veel tagasi. See lahendus on ootamatult mõtlik, oleks võib-olla rohkem soovinud näha Alice'i teekonda, mis teda lõpus sellise dilemmani viib. 

Eesti Noorsooteatri uuslavastus "Alice Imedemaalt" esitab filosoofilise küsimuse: millal algab suure inimese elu ja lõpeb mäng? Ivar Põllu ei soovi selle lavastusega jutustada järjekordset Alice`i lugu, vaid suure onu kombel tõsiste teemadega tegeleda. Lavalugu mõjub kohati eklektiliselt, aga üks on kindel: mäng pole ainult väikese inimese töö, seda harrastavad ka näitlejad ning muhe teatripublik.