Arthur Milleri 1952. aastal kirjutatud "The Crucible" ehk "Salemi nõiad" on üsna kompleksne tekst. See ei kõnele mitte ainult nõiajahist, valesüüdistustest ja manipuleerimisest, vaid ka sellest, kuidas tõde pole kellelegi vaja. Tõde ei huvita mitte kedagi, olulisem on hoopis nõrgema mutta trampimine ja enda jõu kehtestamine.

Lavastuse kavalehel mainitakse, et Milleri näidend põhineb kunagi aset leidnud nõiaprotsessidel. Autor kirjutas "Salemi nõiad" allegooriana 1950. aastate Ameerikas toimunud tagakiusamisele. Väärt dramaturgiale kohaselt leiab see tekst kõlapinda ka tänapäeval, kus inimesi väga kiirelt sildistama ja kategoriseerima kiputakse.

Katrin Pärn ja Janek Savolainen toovad Milleri näidendis peituva õõva ja tumeduse selgelt välja. See maailm, kus need tegelased elavad, mõjub hirmutava pilkase pimedusena, kus lootuskiiri ei ole. Rusuvat õhkkonda aitavad luua Margus Vaiguri intensiivne, kargetes toonides valguskujundus ja sügavamõtteline muusikaline kujundus, mis mõjub kaunis depressiivselt. Lavastuse viimasel momendil kõlanud "Happens to the heart" viitas julgelt inimelu haprusele ja mõtte(tuse)le. 

Kui lavastajad esitavad lavastuses filosoofilise küsimuse "Mis juhtub sellises õuduses inimesega?", siis tähendab, et neid huvitab tegelaste psühholoogiline seisund. Nad soovivad mõtiskleda teemal: mis kedagi massihüsteeriani, ohtliku manipuleerimiseni viib? Kas lavastajad nendele küsimustele ka vastuse saavad on omaette küsimus (nende teemade üle on aastasadu halle ajurakke kulutatud!), aga selliste küsimuste esitamine on samm õiges suunas. Kui lõputu õudusega leppida, siis oleks me inimestena justkui alla andnud.

Esietendusel oli lavanärvi tükati tunda, lugu on vaja rohkem sisse mängida, et laval toimuv võimalikult orgaaniliselt mõjuks (näiteks läks Meelis Rämmeldil siin-seal tekst kaduma). Sellele vaatamata leidus rolle, millel pilk koheselt pidama jäi. Andrus Vaariku kohtunik Dansworth on selline enesekeskne limukas, kellest tuleks kaarega eemale hoida. Vaarikust õhkub autoriteeti ja soovi teistele koht kätte näidata. Dansworthi mõttemaailma on kohutavalt põnev sisse piiluda.

Sander Rebane mängib ebaõiglust märkava pastori traagika välja. Pastor Hale on ühiskonna suhtes naiivne, ta siiralt usub, et inimesed reageerivad keerulisele olukorrale kaine peaga. Loo lõpuks saab mees siiski aru, kui lapsikud tema arusaamad tegelikult on. Sellises ühiskonnas õiglust ei eksisteeri! Naistest meeldis enam Fatme Helge Leevald, kelle Abigailis oli nii lustakat plikalikkust, naiselikku kavalust kui resoluutsust. Samuti tõi lavastusse emalikkust, hellust ja tasakaalukust Carmen Mikiver. 

Kas siis selle lavastuse pileteid jahtida? Näidendi aktuaalsuse, atmosfääriloome ja näitlejatööde pärast kindlasti. Pilkases pimeduses küsimuste küsimine on justkui tõrvik, mille süütamisel on pimeduses veidi turvalisem olla.