"M&M ehk Kosjakased" on äärmiselt lustakas laulumäng, mis pakub keerulisele argipäevale mõnusat vaheldust ning annab hulganisti mõtlemisainet. Kavalehte lugedes selgub, et Ingomar Vihmar lähtus Koidula teksti lavale tuues jaanipäeva meeleolust (näidendi tegevustik leiab aset jaanide paiku). Ei teagi, kas laval nähtu jaanile omase tunde tekitas, küll aga avasid näitlejate esitatud laulud tegelaste mõtteid, tundeid ning lõid lavastusele muheda meeleolu. 

Feliks Kütt on kirjutanud vaimukad laulusõnad, mis mõtisklevad kivirähklikult eestlaseks olemise üle. Laval ilutseb tegelane nimega Maret, kes on küla kuumim tüdruk (vähemalt tema enda arvates!). Ta teeb suuga suure linna, käega kärbsepesagi. Tuleb ainult natuke meeste ees lõuga väristada ja küla alfaisane teeb kõik, mis preilike soovib. Maret sedastab oma laulus, et on "materiaalne tüdruk", kes tunneb raha väärtust, romantika on talle lihtsalt hea meelelahutus. Maret on kaval manipulaator, tänapäeva noorte keeles paras bitch. Kleer Maibaum mängib tegelase tujukaks bravuuritariks, kes vaatab vaesrahvale ülevalt alla. Maibaumil on väärt koomikataju, mõjub usutavalt, et tema kehastatud Maret võiks inimesi ümber sõrme keerata.  

Musikaalne Astra Irene Susi, kelle kanda on sapise ja elukogenud kõrtsimamma roll, püstitab enda laulus filosoofilise küsimuse: kas kikilips teeb iga lolli šikiks, või peaks šarmantses mehes veel midagi leiduma? Kikilips pidavat iseenesest kandja härrasmehelikumaks tegema, aga tundub, et kikilipsuga siin ilmas siiski kõike kätte ei saa…

Laulud aktualiseerisid Lydia Koidula teksti, mis lugemisel suurt muljet ei jäta. "Maret ja Miina ehk Kosjakased" on tegelikult lihtne külajant, kus tegeletakse sellega, kes kellele kosja läheb, kellelt naisi üle lüüakse ja kes on rikas või vaene. Koidula näidendi suurim väärtus on ehk sõnum, millega loo lõpus lagedale tullakse. Nimelt leitakse, et võiks ühiselt Eesti asja ajada ning kodumaad armastada. See sõnum võis rahvusliku ärkamise ajal päris jõuliselt mõjuda. 

2025. aastal vajab inimene samuti meeldetuletamist, mis on elus oluline. Ingomar Vihmari lavastuses on Koidula teose sõnum aga lava tagant, justkui muuseas ette kantud. Seda ei ole võimalik tõsiselt võtta. Kas sina üldse tead, mis oleks tänapäeval see "Eesti asi", mille pärast võidelda? Iseenesest oleks olnud huvitav seda lavastusest teada saada. Kas võitlemist väärivad traditsioonid? Väikesed külad? Toetav kogukond? Kaunid Eesti naised? Võidelda saab iseenesest kõige eest, aga milline eelpool mainitutest praegu enam karjub? Dilemma missugune.

Muidugi saab argumenteerida, et lavastus ei võta end üldse tõsiselt. "M&M ehk  Kosjakased" on vihmarlik lavastus, kus pööratakse tähelepanu, milline sünergia antud etendusel tekib. Näitlejad kommenteerivad laval üksteisele, kelle stseen järgmisena tuleb. Publiku reaktsiooni pannakse tähele ja seda peegeldatakse. Näitlejad lustivad laval täiega, võib-olla isegi liiga palju. Stseen, kus Nils Mattias Steinberg Charlie Chaplini moodi slapstick-komöödiat tegi, mõjus ülemeelikult. Kõige tagasihoidlikumaks jääb etendajatest Tambet Seling, kelle Tõlla-Hansus on väljapeetust ja stiili. 

Endla teatri uuslavastus "M&M ehk Kosjakased" mõjub parajalt kivirähkiliku ja vihmarliku õnnerattale tõmbamisena, millest leiab loodetavasti igaüks õnne.