"Suvekool" ei ole tekstina sugugi kergete killast. See on veider materjal, mis kõneleb mehest, kes tuleb pruudiga oma vanematele külla. Seal hakkab noormees aga märatsema ning vanemate elukorraldust muutma. Poja räuskamine ja mässamine kestab tükk aega, kuni lugu leiab ootamatu lõpu, mida siinkohal lähemalt avama ei hakka. 

Laval toimuv pakub intellektuaalset pinget, tegelaste mõttemaailmad ja näitemängus aset leidvad olukorrad pole üheselt mõistetavad. Nimelt ei saa publik lõpuni kindel olla, mis on peategelase puhul mäng ja mis mitte. Siit-sealt võib etendusel tabada ka veidrat absurdi ja näha toorest jõhkrust, Nils Mattias Steinberg toorutseb peategelasena päris korralikult.

Samas ei suuda ma tegelastele kaasa elada. Kas see oligi Vahingu eesmärk? Ilmselt mitte. Vahingut millegi lõpuni lahti selgitamine, tegelaste psühholoogiliste keerdkäikude avamine ei huvita, tema näitab kõigest üht lugu. Mis vaataja nähtuga edasi teeb, on juba teatrikülastaja teema. 

Laval on inimesed, kes elavad omas maailmas. Tädi Elviirale, keda võib maakeeli ullikeseks nimetada, pakuvad huvi sokid ja talle kingitud šokolaad. Elviira on kiindunud esemetesse, need ei sõima ega alanda teda. On arusaadav, miks peategelasele tädi saatus korda läheb. Kui inimesel on vaimupuue, ei teeskle ta kedagi teist, sellisel inimesel puuduvad oskused endale maske luua. Elviirat kehastab Kati Ong, kelle pilk on ekslev ning koomikataju tasakaalukas, tegelaskuju ei muutu kordagi robustseks. 

Peategelase ema ja isa on lõputust töötamisest väsinud ja tülpinud. Nad pigem heidaksid vara magama ning ei pingutaks enam kellegi või millegi pärast. Kui Jaan Rekkori mängitud isa on stoiline, ta ei ilmuta, et poja kriitikas võib terake tõtt olla, siis Kleer Maibaumi ema kaldub tüdimust ja abitust rohkem välja näitama. Tema kantseldada on ju Elviira, kes küla pealt taskurätte korjab ning maatöödega hakkama ei saa. Mõnikord võib aga abitus inimese ebainimlikult käituma panna. Temas paljastub vägivald, mis ei tunne piire. 

Peategelase vanemate jaoks oleks kõik suurepärane, kui saaks lõppude lõpuks maailmast rahu. Teatud määral on see soov inimlik, aga kas selleks peab lähedased endast eemale tõukama? Eriti, kui lähedane käitub impulsiivselt?

Astra Irene Susi kehastada on vaikne ja tagasihoidlik, ent maske maha kooriv poja pruut, kes proovib mehe agressiivset käitumist mõtestada. Naine saab justkui aru, et tema teine pool mängib inimestega ning on meelega dramaatiline. Mõtlesin tükk aega, miks selline mõistev ja intelligentne noor naine teda eirava mehega koos elab. Selgust tõi teine vaatus, mil naisterahvas oma isaga kõneleb. Naist erutab oma kaasa siin-seal kumav geniaalsus, ta on teadlik peategelase sisemusest, kus on isa heakskiitu sooviv laps. Mis teha, kui mees on nii põikpäine ja enda sõltuvust teistest ei tunnista. 

Miks peategelane selline on, võib arutlema jäädagi. Isiklikult tundub, et noor mees kardab enda isa, tal lasuvad lapsepõlvetraumad. Kuna lapsepõlves pole piisavalt kiidusõnu kuuldud, peab tegelaskuju oluliseks need sõnad eksperimentidega välja pressida. Peategelase isal pole aga poja veidrustest sooja ega külma. 

Ingomar Vihmar on "Suvekooli" avanud ootamatust vaatenurgast, loo teemaks paistab olevat soov tõelise armastuse ja tunnustuse järele, mis isiklikul korduval lugemiskogemusel ei ilmnenud. Vihmar jätkab selle lavastusega temale omase käekirjaga, ta mängib ideega: mis on teater? Lavastust alustab hääl, kes räägib, milline näeb välja lavaloo lavakujundus, kuigi kujundus on vaatajal otse silme ees. Publikule antakse sellega justkui märku, et laval hakkab pihta mäng või spiel, ja mitte ainult tegelaste vahel, vaid ka vaatajate-näitlejate vahel. 

Vihmari lavastuses teevad näitlejad vile ja rütmipilli abil helikujundust. Tundub, et tegelaste sisemuses toimuvat on proovitud helitasandil välja tuua, kastanjett võib tähistada südame põksumist enne isaga kohtumist ja vile erutust või viha. Vihmari lavastuslikele lahendustele mõeldes tundub, et lavastaja mängib sarnaselt Vahingule "Suvekooli" tegelastega ning vaatab huviga, mis sellest katsetusest välja tuleb.

Kuigi "Suvekoolis" peituvat traagikat jäi esietendusel pisut väheks, tuleb lavastajat riskivõtmise ja katsetamise eest kiita. Nagu öeldud: Vahingu näidend ei ole lihtne materjal. Minu vaimustus ei olnud aga niivõrd seotud näidendi lavastuslike lahenduste kui Nils Mattias Steinbergiga, kelle hirmuäratavast ning brutaalsest tüübist imbus melanhoolseid noote. Steinbergi lavalist olekut, äkilisust ja hüsteeriasööste on väga põnev vaadata, näitleja mängus võis leida elemente, mida pole varem märganud. Näitleja ütles enne esietendust, et "Suvekool" on tema senise karjääri lahedam ettevõtmine, ja etendaja pühendumist on maruvinge vaadata! 

Endla teatri uuslavastus "Suvekool" kõneleb armastusest, soovist saada heakskiitu, armetusest ja millestki neljandast. Kas elust? Sellisel juhul võib vast öelda, et elu on üks igavene äng ja mäng. Kuigi traagikat jäi minu jaoks natuke väheks, tuleks lavastust kindlasti vaatama minna Nils Mattias Steinbergi, omanäolise algmaterjali ja lavastaja riskijulguse pärast!