Daniel Glattaueri kirjutatud "Hea põhjatuule vastu" on lugejate südamed võitnud romaan, mis kõneleb lihtsakoelise, ent puudutava loo Emma Rothnerist, kes saadab kogemata meili professor Leo Leike`le. Emma ja mehe vahel algab flirtiv kirjavahetus, mis kasvab peagi mõrumagusaks armastuslooks.

Lavastaja Rein Pakk toob "Hea põhjatuule vastu" publiku ette teist korda, eelmisel korral esietendus lugu 12 aastat tagasi Vanemuises. Paku sõnul pole Glattaueri tekst oma aktuaalsust kaotanud, kuigi nüüdseks leidub internetis suhtlemiseks rohkem võimalusi kui 2013. aastal. Lavastaja öelduga saab nõustuda, sest ega armastatuga enam tänava peal kohtuta. Silmast silma kokkusaamine tekitab vaid ärevust ja ebamugavust.  

Pärast Karlova teatri etendust jäi tunne, et tahaks Daniel Glattaueri lugu veel kogeda. Nimelt jäin mõtlema lavastuse peategelaste peale, kes mõjusid nagu lipumastid tuule käes, nad on kaitsetud ja räsitud. Lugesin Glattaueri romaani, see ei vaimustanud, aga mõjus nunnult. Samuti sai ära vaadatud raamatu põhjal loodud film "Gut gegen Nordwind", mis oli üllatavalt orgaaniline ja nüansirikas. Teatrietendusel paraku sellist orgaanilisust ei tajunud. 

Küsimus ei ole siinkohal lavastuses osalenud näitlejates, nemad saavad Glattaueri tundliku teksti edastamisega soliidselt hakkama. Emma sarkastilisest, vallatult flirtivast naisest koorub lavastuse jooksul välja inimene, kes soovib tüdimust tekitavale argipäevale vaheldust. Ingrid Isotamm mängib Emma frustratsiooni tasakaalukalt välja, Isotamme esituses leidub palju õrnust ja igatsust. Kuidas saaks tema tegelasele mitte kaasa tunda?

Veikko Täär suunab Leo Leike melanhoolia sissepoole, joobnuna muutub Leo isegi traagiliseks. Mees igatseb lähedust, ent on endas kohutavalt ebakindel. Alkohol annab talle julguse meeleheitlikke ettepanekuid teha, aga julget pealehakkamist jagub ainult üürikeseks. Täär on rollis võluv, Leike-sugune mõtlik professor sobib talle. Andres Dvinjaninov mängib Emma abikaasa närviliseks ja vaguraks, mees justkui otsib sõnu, mida oma naise "kirjasõbrale" öelda. Näitleja toob lavastusse kargust, mis lavapilti värskendas.  

Rein Paku dramatiseering on aga üsna algmaterjali truu. Ühest küljest näitab algteksti truudus lavastaja-dramatiseerija usaldust Glattaueri suhtes, kes on kirjutanud nii tundelise loo. Teisest küljest kanduvad kõik romaani puudused lavale üle. Glattaueri romaan on armas, tegelased sümpaatsed, aga romaan mõjub lugedes kaunis üksluiselt, kirjavahetuse lugemine tüütab tükati ära. Lavastus kulgeb sarnaselt romaanile ühtlases, üsna monotoonses rütmis, erilisi üllatusi laval ei näe.  

See, et 2019. aastal esilinastunud film "Gut gegen Nordwind" Glattaueri romaanist eemaldus, mõjus päris värskendavalt. Linateoses loodi seoseid, mida raamatu või lavastuse puhul ei märganud ja tegelaste omavaheline suhe mõjus palju orgaanilisemalt. Karlova teatri lavastuses loovad tegelased endale unede linna, mis jätab neid siiski üksinda. Lavalugu mõjub koduselt, aga võib-olla liiga üllatustevabalt.