"Hea põhjatuule vastu" räägib loo mehe ja naise netiavarustes alguse saanud juhuslikust kohtumisest, mis paisub anonüümsuse kiuste elu armastuseks. Lavastaja sõnul on lugu samal ajal kaasaegne ja klassikaline.

"See on armastuslugu, kus armastajad ei saa mingil põhjusel kohtuda. Vanades lugudes tavaliselt on takistuseks maad ja mered või seisused ja müürid. Siin loos on kaks inimest, kes elavad samas linnas, teavad seda hästi, teavad isegi teineteise aadressi, aga takistus on paradoksaalsel moel veelgi suurem – ärevus ja hirm astuda virtuaalreaalsusest reaalsusesse," rääkis Pakk "Aktuaalses kaameras".

Lavastuses "Hea põhjatuule vastu" mängivad Ingrid Isotamm, Veikko Täär ja Andres Dvinjaninov. 

"Meie puudujääk on tihtipeale see, et kui me peame päris inimesega kontakti võtma, siis me oleme paljuski oskamatud. Selles loos on tegemist kahe inimesega, kellel on omad põhjused, miks nad tahavad suhelda justnimelt kirja teel. Eriti puudutab see minu tegelaskuju Leod, kellel ei ole oma eelmistest suhetest just kõige paremad mälestused. Eks ta on ettevaatlik ja kõik see viibki selleni, et kirjutamine kasvab lõpuks väga kirglikuks," rääkis näitleja Veikko Täär.

Rein Pakk tõi sama loo lavale ka 2013. aastal Vanemuise teatris. Lavastaja sõnul on sellel korral küll näitlejad teised, kuid dramatiseering on sama.

"Olen ise ka hämmastunud, kui vähe tegelikult teisiti on, kui võtta arvesse, et 2013. aastal ei elanud me veel keset Instagrame, suunamudijaid ja väga paljusid asju. Inimeste virtuaalsuhtlus, virtuaaltunded ja mõtted on ju alates sellest ajast tohutult arenenud, aga põhimõtteliselt on see lugu ikka sama kõnekas," sõnas ta.

Lavastuse kunstnik on Annika Pakk, helilooja Ardo Ran Varres, valgus- ja videokunstnik Kristjan Tammi.