Abikaasad Ingrid Isotamm ja Andres Dvinjaninov astuvad koos Veikko Tääriga üles 6. detsembril Karlova teatris esietendunud Rein Pakki lavastuses "Hea põhjatuule vastu".

"See on armastuslugu, mis algab valesti saadetud meilist, kasvab kirjavahetuseks, paisub ja paisub kuni see kirjavahetus vallutab nende mõlema elud," selgitas Isotamm.

Laval olles tuleb kirjavahetust pidavatel Isotammel ja Tääril üksteist ignoreerida. "See oli väga raske, sest nii pidime tegema ka proovides. Kui loed võõrast teksti, siis tahad, et see kõlaks orgaaniliselt ja ikkagi otsid partnerilt kontakti, aga nüüd oli see võimalus ära võetud. Kohe, kui silmside tekkis, siis Rein Pakk ütles "ei-ei-ei!"," naeris Isotamm.

"Instinktiivselt tahad kohe lavapartnerile otsa vaadata. Olen ka etendustes paar korda seda kogemata teinud. Aga mida rohkem mängid, siis juba harjud ära, et see on välistatud," lisas ta.

Dvinjaninov ei näe laval üldse kedagi. "Minu lavale tuleku ajaks lähevad noored armastajad lavalt ära. Kui mina tulen, siis ma saan purjetada. Mina mängin Ingridi meest ja mul on seda suhteliselt mängida. Olen seda päris pikalt praktiseerinud, nii et sellega on hästi, aga sellega ei ole hästi, et see internetisuhe võib ikkagi elu purustada," tõdes Dvinjaninov.

Varem on abikaasad koos mänginud "Kunksmoori" Viimsi Suveteatris. "Siis on meil olnud veel "Veebruari öö" Karlova teatris ja neid on veel olnud," rääkis Dvinjaninov.

Karlova teatri väiksus tähendab, et publik on näitlejatele väga lähedal. See ei tee Isotamme sõnul elu kõige lihtsamaks. "Meil on ka hele lavakujundus seal ja see peegeldab. Kui esietendusel oli saal täis, siis lavale minnes näed kolme esimest rida. Sa konkreetselt ei vaata neid, aga tajud. Näed igat liigutust. Nad on kogu aeg sinuga kaasas, põhimõtteliselt istuvad laval," rääkis Isotamm.

"Ühel etendusel juhtus üks väga naljakas asi, kui ma nägin esimese vaatuse ajal, kuidas üks naine vaatas mind nii vihkava näoga. Vaheajal ütlesin Veikkole, et ma kogu aeg tunnen, kuidas ta vaatab mind sellise vihkava pilguga. Etenduse lõpus vaatasin ma sellele naisele otsa ja ta nägu oli pisaratest märg. Nii et võid oma peas mõelda, mida tahad, aga iial ei tea, mis nende nägude taga toimub," ütles Isotamm.

Dvinjaninov lisas, et saal on väike ka akustilises mõttes. "Ingridil on kogemus, kus etenduse kõige olulisemal hetkel, viimase monoloogi ajal, heliseb saalis vaikselt telefon, naine võtab rahulikult telefoni ja ütleb, et "ma olen teatris, ma ei saa praegu rääkida, kohe lõpeb" ja terve saal kuulab seda. Kas see on nüüd lavastuse osa või ei ole, see jääb igaühele fantaseerida," rääkis Dvinjaninov, keda paneb imestama, et selliseid asju ikka juhtub, kuigi sellest on nii palju räägitud.

"Kusjuures teised külastajad hakkasid temaga pahandama, aga seal on nii hea akustika, et iga sosin kostab," lisas Isotamm. "Aga kui telefon lihtsalt heliseb, siis see polegi nii hull, sellega me oleme harjunud, aga kui vastu võetakse...," naeris näitlejanna.

Pikalt Karlova teatrit juhtinud Dvinjaninov nentis, et hetkel on väiketeater viimase piiri peal. "Me räägime siin, aga võib-olla ei ole meil kevadel enam millestki rääkida," ütles Dvinjaninov ja kinnitas, et ta ei ole täiesti kindel, kas Karlova teater veel eesootaval sügisel tegutseb.

"Kevad ja suvi lähevad veel ilusti ära, suvel mängime taas "Üksildast läänt" Sepa, Avandi, Ojari ja Nõlvakuga. Kevadised plaanid on tehtud, neid me kindlasti ära ei jäta ega muuda, aga üllatusi tuleb absoluutselt iga päev ja erinevatelt külgedelt," tõdes Dvinjaninov.

"Nipp, millega teater seni on toiminud, on see, mille avastas Taani lavastaja Finn Poulsen, meie suur sõber, kes on tänaseks lahkunud, kui ta meil "Veebruari ööd" lavastas. Ta tuli piltlikult öeldes tund aega enne esietendust kohale ja avastas ühe peategelase, ehk minu, õuest lund rookimas. Läks siis tualetti, aga seal oli teine peategelane, Ingrid, kes tualetipotte puhastas. Ta küsis, mis te teete?! Me ütlesime, et me teeme siin, noh, seda teatrit. Niimoodi meil on, et üks inimene teeb kolme kuni viie inimese töö ära. See on väiketeatrite juures suhteliselt tavaline, aga kõrvalt ka suhteliselt kummaline vaadata," rääkis Dvinjaninov.