Inimhääl võib erinevalt peaaegu kõigist teistest instrumentidest ärritada, olla ebakõlaline ja habras, kuid ka isiklik, kaasahaarav ja ülevoolav. Festivali lõppkontserdil avanes väike aken intiimsesse omapärasesse ja salapärasesse helikeelde – sai piiluda mikrotonaalsuse varjulisse ja veidi mõistatuslikku maailma.

Eesti muusika päevade tänavune teema oli "Sada / 100": tähistati Eesti Heliloojate Liidu sajandat aastapäeva. Seetõttu esitati festivalil nii uusi kui ka veidi vanemaid teoseid. Nutikas mõte: nii sai värvika pildi uskumatult andekatest heliloojatest suures ja mitmekesises koosluses, Eesti muusikaelus.

Sel aastal oli üks EMPi päev Tartus. Eesti Rahvusmeeskoor andis Tartu Jaani kirikus festivali ühe meeldejäävama kontserdi: esitati lai valik aastatel 2001–2024 kirjutatud eesti heliloojate teoseid.

Paar esimest teost olid vokaalseade poolest üsna tavapärased. Tõnis Kaumanni "Hanna kiidulaul" (2021) on kindlalt tonaalse harmoonilise põhjaga, kuid sagedased võtmevahetused hoidsid selle kogu teose vältel kõrva köitvana.

Ka kaks Aare Kruusimäe teost (vaimulike rahvaviiside seaded – toim) ei kõlanud eriti nüüdisaegselt – kohati piirnesid need hilisromantismiga –, kuid paljud nii helilooja kui ka äärmiselt pädeva dirigendi sisse toodud dünaamilised kihid andsid neile meisterlikele meeskooriteostele sügavuse. Mikk Üleoja kasutas rubato't imeliselt ja rafineeritult.

Timo Steiner tõi aga oma "Tarkuse lauludega" huumorit ja ergutavat ettearvamatust. Fraas "Tarkus ja tarkus" läbis kõiki hääli. Steiner oli oma teksti ammutanud Saalomoni õpetussõnadest ja kasutanud fraase tarkusest, et uurida keskset küsimust: kas maailm muutub targemaks – või maagilisemaks –, kui manada muusikas korduvalt sõna "tarkus"? Mitmel moel see nii oligi, eriti tänu 12minutilise teose kolmele hetkele, kus ta on keskmistes häältes kasutanud veerandtoone. Nende nootide väga peen, kuid ülimalt tõhus liug tekitas kuulaja tajus maagilise efekti. Lõppakord oli lai ja võimas, kuid keskmistes häältes muutus midagi äkki: olin hetkeks lummatud ja pärast seda kogemust vahest veidi targem.

Tõeline ilu kerkis esile Tõnu Kõrvitsa "Kuu triptühhonis" ja esitati ka tema võimas draama "Do Not Go Gentle into That Good Night" ("Ära mine vagusalt sinna lahkesse öösse", 2024, tekst Dylan Thomas). Kuulus luuletus surma trotsimisest on uskumatult delikaatselt ja tundlikult muusikasse pandud. Üleskutses "Rage against the dying of the light" ("märatse valguse surmale vastu") oli tunda nii pettumust kui ka raevu, kuigi viimane koorilause "Do not go …" ("ei lähe …") näis kallutavat luuletuse sõnumi aktsepteerimise poole. Kas helilooja on teksti eesmärgi peenelt ümber pööranud?

Sageli kummalistes intervallides ja muutuvas tonaalsuses kirjutatud nüüdismuusika esitamine on nõudlik ülesanne ja oli värskendav, et koor sai repertuaariga nii kindlalt hakkama. Mikk Üleoja dirigeeris täpselt, ilma liigset jõudu kasutamata, ning jättis targalt palju vastutust koorile ja selle oskuslikele solistidele. Eesti Rahvusmeeskoor ei ole seda repertuaari salvestanud, millest on kahju – loodetavasti seda tehakse.

Enne meeskoori kontserti oli Tartus iga-aastane heliloojate konkurss. Heino Elleri nimelise muusikakooli suurepärases kammersaalis, mille suurest lavatagusest aknast avaneb vaade parki, sai kuulda väga noorte kompositsiooniõpilaste kümmet väikest pala. Mõned sisaldasid poliitilisi teemasid, näiteks Rocco Liiva "Siberia", mis on loodud märtsiküüditamise mälestuseks. Helilooja on kirjutanud: "See on mulle väga südamelähedane teema, sest näen, et meil on eestlastena ainulaadne võimalus näha maailma läbi rõhutud gruppide silmade ja me peame võitlema, et kaitsta teiste vabadust, nende, kes kogevad hetkel enda märtsiküüditamist."

Kuulsin sireene ja sosinat ning kogesin Liivale teise koha toonud lühikese sopranile, saksofonile ja klaverile kirjutatud teose esituse ajal füüsilist ebamugavust. Esimese auhinna sai Georg Jakob Salumäe teosega "not unto us". Viljakas ja lootustandev hulk noori heliloojaid, kõik umbes 18–20aastased.

Kuigi minu silmis oli kõige olulisem suure meeskoori kontsert, oli festivali ametlik peaesineja tuntud Arditti kvartett, kes on 1970. aastast kirglikult propageerinud uusi teoseid keelpillikvartetile. Tugeva pedagoogilise missiooniga koosseis julgustab sageli heliloojaid sellele kirjutama ning kontserdile eelnevatel päevadel anti ka meistriklass EMTAs. Tõeline saavutus on see võimsat tamme­puud meenutav kvartett siia tuua – Eestis on koosseis varem esinenud vaid korra. EMTA suures saalis esitas kvartett umbes kümneminutilisi teoseid.

Nina Šenki teoses "To see a World in a grain of sand" ehk "Näha maailma liiva­teras" (2022) oli raske mõista helilooja kavatsust – liikumises puudus vorm. Vaid otsiv tšello pakkus lõpupoole oma madalas registris pooltoonide langustega huvitavaid hetki. Jäin mõtlema, kas kuulsale kvartetile üldse meeldis see teos …

Toshio Hosokawa "Silent Flowers" ehk "Vaikivad lilled" (1998) oli killustatum, kuid panused olid suuremad ja kuulaja tähelepanu hoiti paremini. Kvarteti tugev koosmäng paistis ühistes tremolotes ja libisevates nootides.

Helena Tulve "nec ros, nec pluvia …" ehk "ei kaste, ei vihm …" (2004) ajas mu segadusse: see oli kuiv ja range tooniga. Aga kui leidsin internetist annotatsioonid (kontsertidel ei olnud need alati inglise keeles kättesaadavad), sain teosest paremini aru. Tulve oli võtnud teose aluseks Le Clézio romaani "Kõrb", kus on järgmised read: "ei kaste, ei vihm halasta päikese põletusele kividel. [—] / kõrbe tummus tõukab valguse tagasi, peletab vee ja elu".

Õhtu peateos oli aga Helmut Lachen­manni Ardittile kirjutatud keelpillikvartett nr 3 "Grido". Klassikaraadiole antud intervjuus kirjeldas kvartett seda kui oma "peolugu", mida on 2002. aastast esitatud peaaegu 700 korda. Muusikute tõlgendus oli ühtaegu pingeline ja dünaamiliselt hästi kujundatud.

Kahtlemata oli Arditti festivalile esinema toomine täistabamus, kuigi teosed panid kuulajad proovile ega pakkunud lohutavaid harmooniaid. Need tulid aga Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansambli (EMA) hilisõhtusel kontserdil, mis oli kahjuks festivalil kõige vähem õnnestunud üritus, kus osalesin.

Elektroonilise muusika suurim raskus on aru saada, et asi kukub nõmedalt välja: füüsiline, tuntav tagasiside puudub. Sülearvuti parameetreid nuputades ei pruugi muusikud tõlkida publikule mõtestatud kogemust. Nii oli sel õhtul enamiku teostega: ainult väikesed muusikalise kvaliteedi katked, mis venisid liiga pikaks ja olid igavuse piiril.

Malle Maltise teos "Noise Cancellation Failure" ehk "Mürasummutusrike" oli Odüsseuse sireenidest möödumise tõlgendusena paljutõotav, kuid ebapiisav muusikaline sisu venis. Headest solistidest ja Mustpeade maja fantaasiarikkast lavakujundusest hoolimata valmistas tulemus pettumuse.

EMA Veljo Tormise "Lauliku lapsepõlve", töötlust saatsid head kavatsused ning elektroonika ja hääle koostoime kandis, kuid jällegi tegi kordamine selle lohisevaks. Kris Kuldkepi teoses "Hõljuv pööre" (2024) oli elektroonika ühendatud klavessiiniga, kuid vana klahvpilli vähesed hajali noodid uppusid ambient-tekstuuridesse – see oli kasutamata võimalus. Tormise "Käsikivimängu" uusinterpretatsioon oli aga üsna õnnestunud: kuus minutit tihedat struktuuri, vormiteadlikkust ja põnevaid muusikalisi dissonantse. Järgmisel korral palun rohkem sellist asja.

Erinevalt EMAst tõid Marianna Liik ja Kristjan Kõrver järgmisel päeval koos Tallinna Kammerorkestriga ERRi 1. stuudiosse huumorit ja irooniat. Kõrveri "Sõnatute õhkamistega" oli lõbus ja uhiuus ning Liigi särav "Lahtirullumine" klaverile ja kammerorkestrile avanes nagu väike pärlikarp. Helisfääri tipust tuli kuuldavale linnulaul ja äkki kerkis klaveri sügavustest esile meloodia, mille tõi kaunilt ettekandele Tähe-Lee Liiv.

Kõige kergemini andis end kätte Lauri Jõelehe vastkomponeeritud tšello­kontsert, mis meenutas viie osa vältel Sibeliust, aga ka Šostakovitšit – kui nood oleksid elanud 20 aastat kauem. See on nii kompliment kui ka märk, et tegemist ei olnud päris nüüdismuusikaga – kuigi kompositsioonitehnika oli veenev.

Erinevalt meeskoorist olid Tallinna Kammerorkestri muusikud tehniliselt nõudlike lõikudega rohkem hädas, eriti Lepo Sumera väikeses pärlis "Sym­phōnē" (1998), kus kiired käigud muutusid pingutatuks. Sellest teosest on head salvestused. Klassikaraadio tegi kontserdist otseülekande ja seda saab nüüd järele kuulata.

Kõige rabavama ja piire lõhkuvama kontserdi andis The Vicentino Singers, kes lõpetas festivali Kloostri Aida intiimses ruumis otsekui elujõuline kaasik.

Helilooja Liina Sumera pingutas üle sooviga olla nüüdisaegne teoses "L'infinito" ehk "Lõpmatus", mis ei õnnestunud päris hästi, sest sõnum jäi ebaselgeks. Seevastu Eestist ja Soomest pärit kuus lauljat esitasid kolm väikest meistriteost, mis näitasid nende muljetavaldavaid vokaalseid oskusi.

Tze Yeung Ho "Intermezzi" ehk "Intermetsod" on hiilgavalt sürrealistlik muusikaline draama, mis avab mitmes keeles kohtusaalistseeni, kus naist kuulatakse üle, süü ja kohtuotsus jäävad õhku. Keeruline helikeel toetab lineaarsuseta narratiivi – ilmselgelt on töö teinud terava mõttega helilooja. Jälgin selle Norra-Soome helilooja tegemisi edaspidi kindlasti.

Sebastian Dumitrescu teos kompas kuulamise piire, sest ta oli kasutanud renessansiajast pärit 31-toonilist enharmoonilist laiendatud kesktoonhäälestust, mis on meie tänapäevasest 12 pooltoonist kaugel. Ometi tekkis kolmes madrigalifragmendis "Flame and Shadow" ehk "Leek ja vari" uskumatult ilus muusika.

Korduvale harmoonilisele mustrile ehitatud teine madrigal pakkus haruldase puhkehetke. Äkki kõlasid sõnad "To look into the eye of the night" ("ööle silma vaadates"), mis tõid tunde, et vaatan otse esoteerilisse mikrotonaalsesse maailma, kuhu valgus tungib harva. Imeliselt tehtud.

Kõige üllatavam meistriteos oli pärsia luuletaja Rumi armastusluuletus, mille oli koorile seadnud Helena Tulve. "You and I" ehk "Sina ja mina" on ülevoolava kõlaga, kättesaadav ingliskeelne tekst sulandus sujuvalt muusikasse. Kasutades araabia skaalat, kus duuri tertsile järgneb suurendatud sekund ja pooltooniline laskumine toonikasse, on ta ühtaegu lammutanud ja ühendanud duuri-molli-tonaalsuse, kutsudes esile igatsuse ja melanhoolia – täiuslik XIII sajandi sufi armastuslaul. Meenutab ehk Wagneri "Tristani ja Isolde" III vaatuse prelüüdi, kus domineerib samuti melanhoolne pooltoon. Väike meistriteos, mille juurde olen korduvalt tagasi pöördunud. Nii festivaliettekanne kui ka 2020. aasta esiettekanne Vox Clamantisega on Youtube'is saadaval. The Vicentino Singersi lauljad dirigeerivad noodipuldi taga kordamööda, mistõttu on tõlgendus isikupärasem ja orgaanilisem kui suuremal Vox Clamantisel.

Nii sai lõppkontserdist ka sümboolne lõpp-punkt festivalile, mis elab sageli intiimses keskkonnas, on isiklik ja kaasahaarav. Kaunis metsas on palju taimi: mõned roomavad mööda metsaalust, teised on kasvanud kõrgeteks puudeks. Festival säras ehk kõige eredamalt, kui heliloojad olid andnud võimaluse inimhäälele.