Teose valis festivali noorte heliloojate programmi tänavune kuraator, dirigent ja helilooja Esa-Pekka Salonen, kes kutsus kavasse neli noort heliloojat. Kruusmaa sõnul oli valituks osutumine tema jaoks suur tunnustus.

"Ta rääkis, et välja valitud heliloojad eristuvad tema jaoks oma helikeele poolest. Nad on jõudnud maailmas kuhugi nähtavale kohale ja neil on oma hääl," meenutas Kruusmaa Saloneni sõnu, miks just nemad valituks osutusid.

Kruusmaa tõdes, et see mõjus talle julgustavalt ajal, mil ta töötab uue suurema teose kallal ja kahtleb sageli oma loomingus.

"Kui keegi ütleb, et ma märkan sind ja sul on oma hääl ja sellepärast sa oled täna siin Tanglewoodis, siis see tegelikult võib-olla raputab mingeid asju paika."

Festivalil kõlas teose kolmas versioon, mis valmis 2022. aastal marimbale ja klaverile. Esialgu kirjutas Kruusmaa loo 2014. aastal klarnetile ja klaverile, hiljem valmis sellest versioon viiulile ja klaverile. Helilooja hinnangul sobis teos Tanglewoodi erilise kontserdikeskkonnaga hästi.

"See õhkkond ja see ruum ise siin on niivõrd fantastiline. Kõik need kontserdipaigad, need kontserdisaalid, mis siin on – kõikidel nendel ruumidel käib üks sein ära ja on loodusega justkui üks," kirjeldas Kruusmaa.

Helilooja sõnul oli festivali korraldus väga professionaalne ning interpreedid olid tema teose põhjalikult läbi töötanud juba enne esimest proovi. "Juba esimeses proovis oli nagu tuleks albumilt. Selles mõttes oli kõik ideaalne," tunnustas ta.

Festivalil õnnestus tal kohtuda ka Esa-Pekka Saloneniga, kes tervitas teda eesti keeles ning vestles Eesti dirigentidest ja soome ning eesti keele erinevustest. "Ta oli väga teadlik ja väga sõbralik ja võttis kallistustega mind vastu."

Lisaks oma teose ettekandele kuulas helilooja ka festivali teisi kontserte. Eriti avaldas talle muljet publiku keskendumine nüüdismuusikale.

"Muusika püüdis selle publiku täiesti oma käte vahele. See oli niivõrd lahe näha, kuidas publik reageeris reaalselt sellele muusikale ja nad said aru, mida tsiteeriti," rääkis ta.

Kruusma tõdes, et on varem pidanud Tanglewoodi peaaegu kättesaamatuks. "See on tundunud ikkagi nagu mingi täiesti teine reaalsus, kus päriselt juhtub see suur muusika. Minu jaoks on see koht, kus kõlab suur muusika," ütles ta ja lisas, et festival osutus palju vahetumaks ja sõbralikumaks, kui ta oli ette kujutanud.

Kontserdi järel ootas teda veel üks üllatus. Publiku hulgas olid Eesti kogukonna liikmed, kes tõid talle lilli. "See on väga-väga liigutav. Ma olin ainus helilooja täna, kes sai lilled."