Timberlake'i suurkontsert oli/on tänavu Eestis toimuvatest minu jaoks vast kõige suurema kaaluga. Olgugi et tema viimase 12 aasta jooksul ilmunud muusika ei ole mulle oluliselt mõjunud, siis väga väikesele Michael Jacksoni muusikavideoid punnis silmadega vaadanud minule on 2002. aasta "Rock Your Body" koos veel mõne teise looga Pharrell Williamsi ja Chad Hugo produtseeritud albumilt "Justified" jäänud üheks esimeseks väga oluliseks muusikaliseks mälestuseks. Veidi hiljem, juba peaaegu 10-aastasena läks väga korda ka "FutureSex/LoveSounds" ja sellest tulenevalt jälgisin võrdlemisi pingsalt ka "The 20/20 Experience" esimese osa ajal toimuvat.

Ometi ei osanud ma kontserdile eelnenud kuude jooksul tunda elevust või põnevust, tunnet nagu läheks kogema midagi väga suurt ja märgilist, nagu oli näiteks The Weekndi kontserdi eel. Vahepeal talv-kevadel jõudis meelest minna, et see üritus üldse toimub. Sedagi arvatavasti suuresti tänu just nendele viimasele 12 aastale, kus Timberlake'il on olnud raskusi enda ümber leiutamisega.

Selle ümber leiutamise keerukustest kirjutasin ka tema viimase albumi arvustuses, mille põhiküsimuseks oli "mida hakata peale Justin Timberlake'iga?". Sellele samale küsimusele läksin tegelikult vastust, ümberlükkamist või kinnitust saama ka Tallinna lauluväljakult. On ta siis selle sajandi üks suurimaid ja märgilisemaid popartiste või juba võrdlemisi pikka aega samm-sammult hääbuv mis-oleks-olnud-kui?

Väike elevus hakkas tekkima millegipärast alles mõned tunnid enne kontserti, kui oli selge, et imet ei juhtu ja üks selle suve suursündmusi möödub lakkamatus vihmasajus. Mitte, et ma eriline vihmafänn oleks, aga see tekitas teatavat kaost, lõi kontserdi kohale intrigeeriva küsimärgi, mida seal enne tegelikult ei olnud. Juba nädalavahetusel järelturul 40–50 euro juurde langenud pileteid hakati pakkuma lausa 19 euro eest. Hakkas tekkima mulje, et lauluväljakule viitsib ennast kohale vedada umbes 500 inimest ja tuleb omamoodi väga eriline kogemus, põrandaalune kontsert friikidele uuel salajasel lauluväljakul.

Olulist pinevust lisas ka asjaolu, et kontserdi eel muretsesin endale oma esimesed kummikud. Ei ole selliseid asju teadlikus eas vist kunagi jalga pannud, ei oleks arvanud, et kunagi panen, aga ka see hetk oli nüüd käes ning õhtu mõõtmed kasvasid ühe kummikute paari võrra korralikult.

Kuigi suurkontserdi eel peaaegu et kohustuslik lauluväljakul töllamine jäi ilma tõttu ära, siis lõpuks sisse astudes ikkagi peaaegu täielikult kile-inimestega kaetud mäenõlva oli rõõm näha. Inimesi oli selgelt rohkem kui 500, äkki isegi 100 korda rohkem, aga oma peas kujutasin ette, et kõik pidid kindlasti tahtma siin olla, äkki olid nad samuti oma esimesed kummikud ostnud, ütleme siis, et ihu ja hingega pühendunud.

Peaaegu sekundi pealt alanud kontserdi avas Timberlake kahe potentsiaalse lõpulooga, "Mirrors" ja "Cry Me A River", suured popballaadid aastatest 2013 ja 2002. Lood veenvalt ära esitanud JT sai rahva nende lugudega kohe enda taha, sõnu üürati silmad kinni ja naeratus näol kaasa ning kontsert läks käima. Järgnesid hoogsamad lood, kile-inimestel hakkasid jalad ja õlad liikuma, äkki isegi puusad, ja endalegi tundus, et kapuutsi sees ja vihmapiiskadega ning auruga kaetud prilliklaaside taga tuleb üks lõbusamaid esmaspäeva õhtuid.

Esimesed 45-50 minutit selline meeleolu ka püsis ja kummikud (!) lasid keskenduda laval toimuvale. Esimene positiivne üllatus setlist'is oli kaver N.E.R.D-i 2004. aasta loost "She Wants To Move", millega Timberlake'il minu teada üldse mingit otsest seost ei ole, aga selle võrra tänuväärsem oli selline kõrvalepõige, mida oma peaga ei oleks osanud isegi paluda.

"Suit & Tie" jäi segadusttekitavalt lühikeseks ja "Rock Your Body" sai küll täitsa oma meelitus-intro, aga kanti lõpuks ikkagi ette nagu lihtsalt "üks lugu", mida ta kindlasti ei ole. Millegipärast ei lasknud Timberlake tekkida momentidel, mille vältel nii tema ise kui ka publik saaksid aduda nii nende kui hiljem kõlanud lugude suurust, hakates seeläbi vaikselt tampima ka neid ihu ja hingega pühendunud, end vihmakeepides kohale vedanud inimeste entusiasmi. Ei andnud ta väga kergekäeliselt rahvale seda, mille järgi tegelikult tuldi ehk uuesti läbi elama neid momente või aegu, kus need laulud neid saatnud on.

Siin olid erandid kaks avalugu ja "Can't Stop The Feeling", 2016. aastal ilmunud tohutult populaarne multifilmi turunduslugu, tänu millele Timberlake 2025. aastal vist üldse mööda maailma kümnetele tuhandetele esineda saab. Ilma selleta oleks eilne kontsert vast olemata jäänud või siis toimunud Saku suurhallis ja seal ei oleks kindlasti olnud neid alla 20-aastaseid, kes seal esmaspäeval olid.

Kuigi "Can't Stop The Feeling" ei kuulu minu jaoks kaugeltki meeldivate lugude hulka, siis kontserdi kontekstis see tatine-magus energia töötas ja vähemalt enda kummikutest vaadates tundus, et ei jäänud kontserdi tegelikuks kulminatsiooniks ainult mulle. Sellele järgnes lava-DJ abiga veider feed'il scroll'imise popurrii erinevatest, parematest ja nilbematest ("Ayo Technology") JT feature'itest, mis koos terve kontserdi vältel iga mõne loo tagant toimunud minutiliste vahepausidega kontserdi hoo seisma panid ja täiesti põhjendatud segadust tekitasid.

Õnneks järgnes sellele kohe teine ja veel positiivsem setlist'i-üllatus, "Let The Groove Get In" albumilt "The 20/20 Experience", originaalis seitsmeminutiline lugu, mis on suures popis vast ainus asi, mis on jõudnud natukenegi lähedale sellisele suurteosele nagu "Wanna Be Startin' Somethin'". See tõi kontserdile veel viimase elu sisse, oma momendi sai hiiglaslik tuuba (?) ja ka teised laval olnud puhkpillid said täiel jõul särada.

N-ö ametliku osa lõpetas Timberlake veel ühe oma megahitiga, "Sexybackiga", mille salmiosad olid mingil väga veidral põhjusel 2013. aasta raadio-räpi kastmesse pandud. Nii et isegi sellest momendist lasti kogu õhk välja ja inimesed, kellest paljud olid vast valmis mõistust kaotama loo saatel, mida nad 20 aastat järjest kuulanud on, ei osanud lõpuks suure osa loost kuidagi käituda. Mis on ka arusaadav, sest loole see ümbertöötlus midagi juurde ei andnud. "Sexybackist" koos täiskoosseisus bändi ja puhkpillidega oleks täitsa piisanud.

Lisalooks osutus ballaad "Until The End Of Time" albumi "FutureSex/LoveSounds" deluxe-versiooni pealt, vähemalt minu jaoks suures pildis tundmatu lugu, mis süvendas "Sexybackist" tekkinud segadust veelgi ja peale kiiret mõistmist, et ühe tunni, 25 minutiga ning just selle looga ongi kogu asi läbi, oli lauluväljakult põgenedes kergelt hapu maik suus.

Tegelikult muidugi mingit ametlikku ja mitte-ametlikku osa ei olnud. Kõik oli sekundi pealt paigas ja välja mõõdetud ning kui sellest kord aru sain, lõi see kogupilti arvestatava mõra. Kuigi nii suurte produktsioonide puhul on see mingis mõttes iseenesest mõistetav, et mingi kriitilise piirini on kõik paigas, siis üldiselt suudetakse vähemalt jätta mulje, nagu võiks iga hetk midagi ootamatut juhtuda, luuakse illusioon orgaanilisusest, et kõik juhtub ainult siin ja ainult praegu. Seda siis näiteks laule ootamatult pikkadeks jämmideks venitades või kuidagi lavalt enda ümber toimuvale reageerides, sellega suhestudes.

JT küll teadvustas kaks korda, et vihma sajab, aga sellegipoolest tundus, et isegi rahvaga niisama lobajutu ajamise-pausid olid joonlauaga välja mõõdetud, äkki isegi ette kirjutatud, nii et see feed'is scroll'imise tunne või kiirnuudli-vaib tuli ikkagi natuke liiga tugevalt esile. Rahulikult oleks võinud nende publikule pähe kulunud lugudega palju vabamalt ümber käia, mitte teha liinitööd ja mõelda selle peale, kui palju aega veel jäänud ja mis sekundil peab lava-tavaar järgmisele kontserdile liikuma. Või võtta setlist'ist lugusid ja äramainimisi korralikult vähemaks ning teha allesjäänutest hoopis läbinisti elav ja hingav kahetunnine kontsert.

Ei aidanud kaasa ka teatav apaatsus, millega Timberlake laval ringi tatsus. Nii paistis vähemalt sinna esimese mäenõlva läbiva asfaltteeni, kus mina seisin. Keegi vist ei saaks öelda, et esmaspäeva õhtul oli lauluväljaku laval mees, kes oma muusikasse jäägitult uskus ja seda kõigest hingest jagada soovis. Pigem üks täiesti tavaline kodustes dressides ja natukene väsinud olemisega mees, keda jah, päästsid tema enda lood, bänd ja puhkpillid. Mingisugusest karismaatilisusest on sealjuures ka raske rääkida.

Peale alguses kõlanud "Mirrorsit" ja "Cry Me A Riverit" soostus ta aina vähem laulma ka oma lugude nõudlikumaid momente, neid talle kõige omasemaid osasid. Kui lõpulugu välja arvata, siis jättis ta kõik need hetked taustalauljatele või publikule, kes muidugi ka Timberlake'i falsette niisama üle huulte ei lase.

2023. aasta augustis lauluväljakul esinenud The Weeknd ju ka tegelikult tatsus laval edasi-tagasi ringi ning ei olnud eriti hästi tuttav ka treppidest üles-alla käimisega. Aga The Weekndi ümber on nii suur "aura" ja mütoloogia, et isegi kohmakuse võib hea tahtmise korral kuidagi millegi geniaalse, millegi müstilise arvele kirjutada. Muidugi tatsus The Weeknd ringi ka hiiglaslikus ja säravas linnas, mille lähedale JT lavalahendus kuidagi ei küündinud.

Timberlake'i ümber sellist mütoloogiat kindlasti ei ole, nii et isa-tantsud ja paljud nii muuseas tehtud esitused jätsid lõpuks lihtsalt mulje, et ta ei ole kuigi huvitatud. Lõviosa tööst tegid ära just väga hästi kõlanud bänd ja väga tugevad taustalauljad, kelle seljataha Timberlake'i sai ikka ja jälle peitu pugeda.

Teoorias oleks pidanud ju Tallinnas toimuma üks kontsert 2024. aastal ilmunud albumi turneest. Aga kuna selle albumiga läks nii nagu läks, siis mahtus "Everything I Thought It Wasi" lugusid 21 hulka vaid kolm ja albumiturneena seda turundada ei saanud. Seda vastuolu teadvustas ta ka laval, kui tegi sellelt samalt albumilt pärit "Sefishit" lauldes pause, mida rahvas oma lauluga täita saaks, aga nood ei võtnud eriti vedu. Kohe sellele järgnenud "What Goes Around... Comes Around" akustiliseks versiooniks hoogu võttes ütles ta siis nentivalt publikule, et "seda laulu te teate kindlasti".

Ja muidugi teatigi, sest olgugi, et Timberlake'il alles album ilmus, siis põhimõtteliselt oli ikkagi tegu retro-nostalgia kontserdiga. Sellist kokkulepet eeldades tuli kohale ka publik. Ainus, kes sellega liiga hästi leppida ei tahtnud, oli Timberlake. Inimlikult võib muidugi aru saada, et sellega ongi raske leppida. Eriti kuna JT ei ole veel langenud sinna, et annab välja ainult Sinatra kaveritega kogumikke ja siis hittidega tuuritab, vaid ikkagi veel üritab.

Sellest võib-olla ka trotslik "Sexybacki" ümbertöötlus ja soovimatus oma vanemaid hitte üleelusuurusteks mängida, mida need kindlasti väärt oleks olnud. Ise oleks ju JT võinud vähemalt kogu asja esitleda nii, et viimased 12 aastat ei omagi suurt tähtsust ja oma karjääri tipphetked lõi ta sellistena, et need nii pea veel kuhugi ei kao, sest vähemalt mõnikümmend aastat need tõesti veel kuhugi ei kaogi. Lihtsalt uut ei tule peale. Aga kas ta ise ka usub, et ta on selle sajandi vähemalt üks suurimaid staare? Ei tea.

Neid ritta seatud megahitte ja popurriisid kuulates jäigi tunne, et Timberlake võinuks mingis stsenaariumis täiesti vabalt olla selle sajandi kõige suurem staar, kelle apaatsevõitu tatsumisel on samuti müütiline hõng ja kelle puhul me ei peaks juba retrokontsertidest rääkima. "FutureSex/LoveSoundsi" lood kõlasid näiteks esmaspäeval koos bändiga isegi värskemalt kui kõlavad tänaseks nende stuudioversioonid. Aga tema karjäärile nüüd lauluväljakult ja kummikute omanikuna tagasi vaadates tundub, et asjad kipuvad väga hästi töötama ikkagi siis, kui (heas vormis) JT'd rakendab mõni produtsent, keda võib pidada kas omas ajas või läbi aegade üheks kõigeks kõvemaks. Endal tal selle koorma kandmiseks jõudu ei jätku ja tundub, et see kandub üle ka lavale.

Timberlake'i puhul on nendeks produtsentideks muidugi Pharrell Williams ja Timbaland. Eelduseks veel, et need mehed ise ka JT kõrval vormis on. Isegi 2018. aasta mutta materdatud albumi "Man of the Woods" kõige populaarsemad lood on Timbalandi produtseeritud, kõige paremate taga on jällegi Pharrell Williams ja Chad Hugo. Aga selleks hetkeks oli ka Timberlake'il fookus üpris kadunud, seega andis isegi vanade kullaprooviga sõprade appi kutsumine vastupidise tulemuse. Kui Timberlake oma loominguliste otsustega või mitte nii andekate partneritega täitsa omapäi jäi, siis oligi juba tulemuseks "Everything I Thought It Was".

Kuigi üldiselt on järgmiseks päevaks rinnus pigem positiivne tunne, rõõm, et Timberlake nähtud sai, seda lausa Tallinnas (!), positiivsemad hetked võivad täiesti vabalt jääda meelde terveks eluks ning Timberlake'i suurust omas ajas ja hetkes ei saa keegi kahtluse alla seada, siis kummitama jääb ikkagi see "mis-oleks-olnud-kui".

PS! Äkki võiks ikkagi selle korraliku mitmekümnetuhandese siseareeni valmis ehitada. Ja kuigi, jah, tõsi-tõsi, ma oman nüüd tänu Timberlake'ile kummikuid ja lauluväljaku kontserdid on omamoodi armsad, siis ei oleks enam seda ilma meelevallas vähkremist, rääkimata hoopis uutest võimalustest, mida see avaks. Ja arvatavasti oleks ka Justin siseruumides paremini töötanud.

PS! PS! Kuidas nendest pooltühjadest Golden Circle'itest lahti võiks saada?