Ei pea sugugi olema filmikriitik, et näha, kui järjepidavalt trööstituks 2023. aastal ametlikult lõpu saanud DC kinouniversumi filmid olid jäänud. Viimased viis – "Must Adam", "Shazam! Jumalate raev", "Välk", "Sinine põrnikas" ning "Aquaman ja kadunud kuningriik" – pole vast ükski selline, mida kirjeldaks omadussõnaga meelelahutav, veel vähem hea. Suurem publik ei käinud kinos, fännid olid pettunud, stuudiojuhid viskasid poolikuid projekte prügikasti (miski ei ütle, et me ei tea, mida me teeme, rohkem, kui 80 miljoni eurose eelarvega "Batgirli" filmi Warner Bros. serveritest igaveseks kustutamine keset monteerimisperioodi). Kuigi rivaali Marveli viimaste aastate linateosed on ka pigem mõjunud hambad ristis punnitamisena, siis vähemalt on universumil kui sellisel mingisugunegi struktuur, järjepidevus ning siht.

2022. aasta detsembris kutsuti seega DC põlevat prügihunnikut koristama James Gunn, kelle idee oli alustada nullist ning asendada Zack Snyderist külge jäänud tume toon kordades meelelahutuslikuma, kergema ning üle kõige koomiksisema versiooniga tegelastest, keda me kõik armastame. Mis muu ikka oleks parem alguspunkt kui tema visioon Supermanist.

Erinevalt minevikus palju kordi jutustatud sünniloost kukutab Gunn publiku otse sündmuste keskele – nagu filmi avatiitrites selgeks saab, on metainimesed ja superkangelased Maa peal juba aastaid toimetanud. See aga ei tähenda, et Supermani juurtel poleks filmis tähtis osa. Filmi keskne sõnum, et sa oled see, mida sa teed, võib olla küll tänapäevaks ära leierdatud, kuid Gunn leiab teemaga tegelemiseks mitu ootamatut ja nutikat nurka, mille alt pea surematu tulnuka inimlikku poolt uurida.

Selle jaoks laob Gunn esimese 20 minutiga oma filmile tugeva vundamendi, mille kroonijuveeliks on vaidlusstseen Supermani ning tema ajakirjanikust tüdruksõbra Lois Lane'i vahel, mis on kirjutatud suurepärase dialoogi, lavastatud hea tempotunnetuse ning näideldud ideaalse võluvuse ja trotsi tasakaaluga. Tegu on ühe vähese, kuid pika puuga meeldejäävaima hetkega, kus saavad tõsiselt särada David Corenswet Supermanina ning Rachel Brosnahan Lois Lane'ina.

Veidi ootamatult, kuid suureks rõõmuks varastab Brosnahan iga stseeni, kus ta figureerib. Gunn leiab 129-minutilise ekraaniaja jooksul Lane'i uuriva ajakirjanduse jaoks piisavalt aega, et tõsta tema staatus pelgalt kangelase armuhuvist palju kõrgemale.

Corensweti kehastus Supermanist on õrnim ja seetõttu ka parim kõigist, mida oleme seni ekraanil näinud. Laiemale publikule üpris tundmatu, kuid meeletult andekas näitleja toob tegelasse inimlikkuse, mida see versioon superkangelasest hädasti vajab – ta veritseb, ta saab nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt haiget, ta annab endast kõik, et päästa võitluse keskel kasvõi üks väike orav, ta vihastab ja ta kahetseb. Ei saa just tihti öelda, et koomiksifilmi tugevaim külg on tegelased, kuid Gunn sai sellega üpris imetlusväärselt hakkama.

Kahjuks pole aga filmi lugu ega märul pooltki nii muljetavaldavad. Eelpool mainitud tugevale vundamendile ei hakata vaikselt müüri laduma, vaid visatakse peale poolik pilvelõhkuja. Iseenesest on lahe idee tutvustada uut kinoversumit, kus kohe muud superkangelased juba toimetavad, kuid see ei tööta loojutustamise poolest piisavalt hästi. Tegelased nagu Roheline Latern, Härra Terrific, Kotkatüdruk ja Insener jäävad alakirjutatuks ning alakasutatuks. Tihti tekib tunne, et nelja uue superkangelase asemel töötaks ju ka üks või kaks, aga Gunni ambitsioonika visiooni jaoks pole see piisav.

Sündmustik paisub keskpunktiks ebavajalikult suureks, vaat et isegi liiga eepiliseks. Liialt tagaplaanile jääb suure südamega kirjutatud sisekonflikt ning kõik muutub liiga tobedaks. Veelkord, kõik on väga koomiksine – ning koomiksid tihti ongi veidi tobedad –, kuid film ja koomiks on erinevad kunstivormid. Kui Gunn eeldab, et publik usub keskpunktis ühes väga ootamatus "jões" toimuvat võitlust, vajab film selliste julgete ürituste õigustamiseks lihtsalt rohkem aega ja ruumi. Ega Superman ei võidelnud oma esimeses koomiksis kohe jumalatega, vaid päästis inimesi autode alla jäämisest.

Sellele probleemile ei aita kaasa ka tüütuks möödalasuks osutunud Nicholas Houlti kehastatud peamine antagonist Lex Luthor ega filmi unikaalne, ent problemaatiline visuaalne pilt. Nii Houltil kui ka operaator Henry Brahmalil on oma hetked, kus nende üpris spetsiifilised stiilid töötavad – Houlti puhul momentidel, kus tema tegelane kaotab raevuhoos kontrolli, ning Brahami puhul märulistseenides, kus tema tihti kasutatud lainurkobjektiivid võtavad Gunni lavastatud kaoses üles mõnusalt mängulisi 360-kraadiseid kaadreid ning objektiivilt tagasi põrkavaid hambaid leiab siit rohkem kui ühe. Ent enamjaolt jäävad Houlti motivatsioonid ning siht segaseks ja Brahami pilt külmalt eemaletõukavaks.

Ootamatult tähtsat rolli mängib siin filmis ka kahe väljamõeldud riigi, Boravia ja Jarhanpuri vaheline sõda, millega Gunn kommenteerib nutikalt Iisraeli-Palestiina konflikti, viidates selle käigus ka muudele minevikust tuttavatele geopoliitilistele konfliktidele. Targalt kirjutatud looliin tuleb nii hästi tagasi Supermani sisekonflikti juurde, et lausa patt on lasta käest võimalus seda rohkem kasutada. Lisaks sellele on filmis mitu muhelema ajavat satiirilist viidet 2025. aasta infoühiskonnale, trollidest sotsiaalmeedias kuni äärmuslike telekanaliteni.

John Murphy ja David Flemingu kirjutatud muusika ei paista filmi jooksul just tihti silma, kuid Supermani teemamuusika jääb pikaks ajaks kummitama nii läbivalt hea kasutuse kui ka meloodia poolest, mis tõepoolest kõlab just nagu lootus.

Superman kui õigluse, lootuse ja ühtsuse sümbol tuleb filmi jooksul väga ilusti välja, seega hoolimata kõikidest vigadest saab Gunn tegelasest suurepäraselt aru. Ma pole kunagi kahelnud selles, kas ta on koomiksifänn. Seda ilmselgelt. Kas tema koomiksilikud kastist välja astumised õigustavad end alati ära? Kindlasti mitte. Film sõidab keskosas mõneks ajaks rööbastelt täiesti maha. Ent tihti ei saa öelda, et koomiksifilmi tugevaim külg on selle inimlik pool ja väiksemal skaalal toimuv draama. Isegi kui film jättis mind tervikuna väga kahevahele, on siin aspekte, mis läksid väga hinge, ning emotsioone, mida 2025. aasta koomiksifilmist on raske oodata. Saan üle mitme-mitme aasta öelda, et DC tuleviku osas annab "Superman" ka mulle lootust.