Lavastuse "Kondas ja maasikasööjad" plakatid jäävad meedias ja linnapildis silma. Esiteks on muidugi tuttav plakatile inspiratsiooni ja lavastusele nime andnud Paul Kondase maal maasikamekkijatega ja teiseks tekitavad uudishimu tuttavate näitlejate näod, kes plakatil tontlikult pungis silmade ja tühjade pilkudega kaugusesse vaatavad.

Kondase kunstile omane naivism on toodud ka lavastuse tegelaste välimusse: punaste põskedega, sätitud laineliste soengutega ja erksalt riietatud linlased oleks nagu Kondase maalilt maha astunud. Justkui pähe kleebitud naeratused toovad mõttesse õõvaoru (uncanny valley) esteetika – midagi on neis ilmetes nihkes, paigast ära.

Seesama plakatlikkus kandub üle ka lavastuse loojutustusse ja näitlemisstiiligi. Publikule on jäetud vähe mõistatamisruumi, emotsioone mängitakse välja kohati lausa melodramaatiliselt. See aga omakorda vähendab usutavust. Kuna lavastus on tervikuna maagilis-realistlikus stiilis ning tegelasteks nii Surm isiklikult (Rait Õunapuu) kui üleelusuuruses jänesed, siis psühholoogilist realismi siit otsida ei maksagi. Siiski oleks soovinud mõnda sügavamat dialoogi, tähenduslikumat hetke ja emotsioonispektri laiemat avanemist.

Tegelased otse elust

Teiste tegelaste seast eristub Maarja Mõtsa südamlikult mängitud Kandle-Ott. Minu tagareas arutab keskealine paar, ilmselt Viljandi kohalikud, et rollisooritus on "täitsa täppi". Kandle-Oti tegelase tõelevastavuses tuleb usaldada neid, kes muusikut on ise kohanud.

Romantilise, kuid siiski lootusrikkalt tulevikku vaatava elutunnetusega Kandle-Ott on lavastuse üks põnevamaid tegelasi. Nii iseloomulik kõnnak kui ka leebelt uudishimutsev hääletoon jäävad hästi meelde. Tunnustada tuleb ka Mõtsa kui noore naise suutlikkust mängida vanaldast meesterahvast sedavõrd usutavalt.

Lavastuse peategelasest Paul Kondasest (Ott Sepp) jääb seevastu mulje kui torisevast vanapapist, kes kellegagi eriti tegemist teha ei taha või ei oskagi. Omajagu tõtt selles kahtlemata on, mitmekülgselt andekas Kondas elas võrdlemisi eraklikku elu ning jäi lõpuni vanapoisiks. Teatrikülastajana aga suurt sümpaatiat lavastuse-Kondase vastu ei teki, ta kipub jääma üheplaaniliseks. Kuigi Kondas on andnud lavastusele nime, tundub, et peategelane pole mitte tema, vaid hoopis Viljandi linn ühel kindlal ajahetkel.

Nostalgiline teatrielamus

Lavastuse tegevuse keskmes on Viljandi linna 700. aastapäev, mille puhul soovitakse korraldada seninägematud pidustused. Keskealistele või vanematele viljandlastele on lavastus kahtlemata nostalgiline juba seetõttu, et dialoogist käib läbi hulk viiteid väikelinna ajaloole ja tegelaste seas on mitmeid omaaegseid ühiskonnategelasi.

Meenutused võivad esile kutsuda nii lavale loodud postkontor kui ka linnasaun. Viimases leiab aset üks humoorikamaid stseene, kus kolm meesnäitlejat tõmbavad selga valgest riidest õmmeldud realistlikud aadamaülikonnad ja vihtlemisega samas rütmis saunalaval asju arutavad. Lisaks natuke muhelevat naljaviskamist nõukogude võimuesindajate aadressil ja 1980. aastatel Viljandis elanud inimesel on äratundmishetki rohkelt.

Sellega arvestades liigub "Kondas ja maasikasööjad" turvalist rada pidi – tuntud näitlejad, kamaluga huumorit, kohalik aines ja muidugi ka Kondase nimi toovad publiku tribüünile. Vaatajana tundsin puudust riskijulgusest, sest valitud jantlik stiil tundub olevat lihtsama vastupanu teed minek. Kas suvel esietenduv lavastus peab tingimata olema situatsioonikomöödia? Liiati tundus, et naerukohti oli n-ö ette nähtud rohkem, kuid publik ei läinud vooluga täielikult kaasa.

Teisalt on Kondase Keskuse juhataja ja kunstiajaloolane Mari Vallikivi sõnastanud, et Paul Kondase enda mitmekülgsest loomingust läbikumav huumor oli samuti jantlik, kuid sealjuures õpetliku ivaga. Seega on Ott Kiluski kirjutatud näidend tabanud Kondase vaimu küllaltki täpselt. Dramaturgilisest konfliktist jääb aga vajaka, lavastuse lugu on üles ehitatud osaliselt tõestisündinud, osaliselt fiktsionaalsetele eraldiseisvatele stseenidele. Ühest küljest tundub eesmärk olevat publiku naerutamine, teisalt teatrikülastajate loengulaadne harimine Viljandi ajaloo alal – või vähemalt selle meeldetuletamine.

Õnnestunud mängupaik

Kiita tuleb lavastuse hästi valitud mängupaika. Viljandi Muuseumi sisehoov on piisavalt eraldatud ning vanalinna nurgakesed ja katused loovad lavastusele suurepärase fooni. Nutikalt on näitlejate liikumisskeemis ära kasutatud nii muuseumi rõdu kui väikest puitmaja lava paremal küljel. Ühel jaanikuu päeval etendust külastades torkas pähe, et publikualale sisenemiseks tuli ronida üle aia – täpselt nagu jaaniööl kombeks. Sarnast sümbolismi võib leida ka Kondase töödes. Sellised väiksed, vahest poolkogemata tekkinud detailid ajavad muhelema.

Teatud jantlikkusest hoolimata on lavastusel oma võlu, mis on eriti tajutav ilmselt Viljandiga seotud inimestele, kel väikelinna ajaloo värvikamad seigad meeles. Paul Kondas väärib autsaider-kunstnikuna ja huvitava loojana kahtlemata tähelepanu ka teatrilaval, kuid elulooliseks lavastuseks "Kondast ja maasikasööjaid" siiski nimetada ei saa.

Pigem on tegu unenäolise kaleidoskoobiga, mis toob publikuni pildikesi väikelinnamiljööst. Paralleeli võib tõmmata Tartu Uue Teatri lavastusega "TAPTY1985. Laskumine orgu", mis käsitleb sama ajastut, sarnast poolsumbunud õhustikku. Mõlemas lavastuses segunevad tavaliste inimeste mured ja rõõmud ajastu vaimuga. Veel ei puhu vabadusetuuled, aga edasi elatakse sellest hoolimata.

Milles võiks siis peituda "Kondase ja maasikasööjate" iva, mis tuleb suvisest Viljandist kaasa võtta? Ajastust ja ümbritsevast maailmast hoolimata tuleb elada nii, et lõpuks kahju ei oleks. Elada tuleb nii, et kõik võimalused saaksid kasutatud ja inimene ise oleks rahul. Memento mori ja carpe diem!