Teisipäeval jäi maailm ilma ühest tõelisest suurkujust. Minu ja arvatavasti paljude minu põlvkonnakaaslaste teadvusesse jõudis Ozzy esimest korda hoopis veidral moel – kui naljakas ja mingil segasel põhjusel kokutav onu, kes 2002. aastal alanud MTV toodetud ülimenukas reality's "The Osbournes" ringi torises ja tatsas. Aga enam-vähem sain koolieelikuna aru, et tegu on tähtsa onuga, sest miks muidu peaks inimestele pakkuma nii suurt huvi see, kuidas kogu ta pere lakkamatult oma liiga paljude koduloomade järelt koristab ja omavahel kraakleb.

Üks hetk panin ka kokku, et sarjas nähtud onu on väga sarnane ühe teisega, kes võrdlemisi tihti erinevatel muusikavideokanalitel laulab. Ozzy suuremad soolohitid kulusid lapsepõlves ajapikku tahes tahtmata pähe, omal käel ja teadlikult jõudsin Black Sabbathi muusikani alles põhikooli viimaste klasside aegu. Ning 1970. aasta album "Black Sabbath" ei olnud kestnud liiga palju minuteid, kui mõistsin, miks ma tegelikult teadsin juba väikesest saati, peaaegu iseenesest mõistetavalt, kes on Ozzy Osbourne, miks ma temast terve elu jooksul pidevalt kuulnud olin ja miks tasub temaga tuttav olla ka kõikidel teistel.

Ja sealsamas, suvekodu saunamajas mu kõlarites oma ainulaadse toore tämbriga lauldes ei pannud ta mind ainult vaikselt ja süvenenult kuulama, vaid avas peas hoopis uusi uksi, mille olemasolust ma veel teadlik ei olnud, ning harutas muu hulgas lahti ka selle hetkeni veel minu jaoks üpris müstilise metal-muusika ning on kindlasti teinud ja teeb seda veel ka paljude teiste jaoks.

Muidugi ei teinud ta seda üksi ning ülejäänud bändil eesotsas Iommiga oli ka loomulikult väga tähtis roll, aga vast ei oleks keegi ka enne teisipäeva õhtut väitnud, et Sabbathi efekt, nägu, olemus ja tänaseni kestev mõju oleksid olnud samaväärsed ilma selle kreisi veduri energiata, kes selle kuulajateni tõi.

Ja muidugi ei jäänud ega jää Ozzy ehk Prince of Darknessi järelkaja kõlama ainult raskemasse rokki, metal'isse ega kõikidesse selle alajaotustesse, mis Ozzyst ja Sabbathist sündisid, vaid levisid üldisemalt rokkmuusikasse ning kõige laiemasse popkultuuri. On ju Ozzy vast üks mõnest, kes tuleb pähe, kui proovime omale ette manada rokkstaari – ekstsentriline, paheline, pöörase välimusega, etteaimamatu, ohtlik, kohati hullumeelne, aga õigetel hetkedel tundlik ning lõputult karismaatiline.

Ozzy ei ole, just nimelt, mitte ühe skeene märgiline tegelane, vaid globaalne rokk- ja popmuusika suurkuju, sümbol, keda teavad ja tunnevad hetkega ära ka inimesed, kes pole ehk elu jooksul jõudnud veel kuulata Sabbathit ega Ozzy soolomaterjali või kes pole ehk äkki isegi kunagi ühtegi raskemat kitarririffi teadlikult oma kõrvadesse lasknud. Nii et kes pole veel näiteks Ozzy Sabbathi plaatideni jõudnud, siis laske hea maitsta. Võib isegi kadedust tunda, et seda ise uuesti esimest korda tunda ei saa. Hea uudis on jällegi see, et kui kord end ära lased manada, siis lahti enam ei saa.

Lisaks tema enda annetele on järeltulevad põlved kindlasti tänu võlgu ka tema abikaasa Sharonile, kes Ozzy karjääri Sabbathist lahkumise järel mänedžerina enda juhtida võttis, mõistes väga hästi kuivõrd ainulaadse figuuriga tegu on ning tema müüti vastavalt ja ülimalt oskuslikult toitis, elus hoidis, veel suuremaks mängis ja edasi kandis.

Tänu sellele on omakorda miljonitel ja miljonitel inimestel mälusoppides ja südameis sarnaseid meenutusi oma esmakohtumis(t)est Ozzy ja tema muusikaga, mis siis, et see võis juhtuda aastakümneid pärast seda kui üks või teine plaat ilmus, või et selle plaadini juhatas mõni karikatuurne seik või mitte just kõige väärikam kohtumine tele-ekraanil.

Rääkimata siis veel pikast-pikast, suuremate ja veel suuremate muusikute ning bändide nimekirjast, kes kas kaudselt – läbi aastakümnete arenenud ja levinud mõjude – või otseselt Ozzyle alt üles vaatavad ja kellest arvestatav osa ei ole kindlasti veel oma esimest lugu salvestanudki, ei ole veel sündinudki või ei ole sündinud veel nende vanemad.

Alles paari aasta eest andis Black Sabbath eesotsas Ozzyga veel ainest meie kinolinadelgi, kui Rainer Sarnet Black Sabbathi kloostrisse tõi. Sirbile antud intervjuus rääkis režissöör, et küsis õigeusu preestrilt igaks juhuks üle, kas tohib Black Sabbathi muusikat sellises kontekstis kasutada. "Ta vastas, et Ozzy laulab ju samadest religioossetest asjadest, et Ozzy on usklik mees," rääkis Sarnet. No vot, kuhu asjad võivad välja areneda.

Ja miks mitte tänada siis siin kohe ka jumalat, et Ozzy 5. juulil oma kodulinnas Birminghamis koos Black Sabbathi ja uhkete, erinevatest rokk- ja poppmuusika põlvkondadest pärit külaliste-järglastega veel viimast korda erinevate tervisemurede kiuste lavale jõudis. Loodetavasti sai talle endale ka veel oma mustas troonis istudes viimast korda igaveseks selgeks, mida ta nii paljudele tähendab ning mis kõik tänu temale kõlama sai. Ilus ja igati õige, et selline suurkuju nii suurejooneliselt teele saadeti.

Lõppsõna annan aga loole, mis võttis mind täiesti sõnatuks juba esimesel kuulamisel ja teeb seda veel aastakümneid, sest õnneks ei kao Ozzy päriselt kunagi: