"Elevantmees" on tõestisündinud lugu 19. sajandi teises pooles elanud noormehest, kelle tollal tundmatute haiguste tõttu moondunud keha uurimise eest oldi nõus maksma mitte ainult laatadel, vaid ka haiglas.

Loo autori soov oli, et elevantmehe roll lahendataks grimmiefektideta ehk vaataja fantaasiale pidi hoogu andma vaid näitlejameisterlikkus. Peaosalist mängiva Johannes Richard Seppingu sõnul andiski keeruline roll end kätte pärast seda, kui ta sai paika kehalise osa.

"Et aru saada, mis kehaasend peab olema selle jaoks, et ma ei teeks endale liialt liiga, aga samas, et see annaks edasi seda robustsust ja valu, mida see mees iga päev tundma pidi," sõnas Sepping.

Kuigi näidend valmis juba 1977. aastal, pole Eestis seda varem lavalaudadele toodud.

"See on tegelikult nii ajatu lugu. Ja võib-olla praegune aeg mõnes aspektis ka võimendab seda, et tundus küps hetk tema tegemiseks," lausus lavastaja Taago Tubin. "Ajatu lugu selles mõttes, et see on lugu inimväärikusest, inimeseks olemisest, inimeseks saamisest ja sellest, kuidas ühiskond seda teistsugust või erinevat tajub, üritab kohelda ja üritab ühtlasi ka oma normidele vastavaks muuta."

Loos mängivad olulist rolli peeglid ja peegliks on muudetud ka kavakaaned.

"Eks see peeglite olemasolu ka meie kodudes tähendab seda, et me vajame kogu aeg enese peegeldust, selleks et kinnitada oma identiteeti, kinnitada oma normaalsust. See lugu räägib ju normaalsuse olemusest, et mis see normaalsus siis on ja kuidas me teiste kaudu peame seda normaalsust otsima ja enesele kinnitama," lausus Tubin.