Võru Instituudi saalis pajatab jutuvestja Lillmaa Terje kooliõpilastele võrokeelseid jutte. Samal ajal räägib aga luuletaja Contra Puiga kooli õpilastele raamatutest ja loeb luuletusi.

See kõik on osa võrukeele nädalast, et teha keel nähtavaks ja normaliseerida keele igapäevast pruukimist. Tööpõld on lai, sest hetkel on igapäevane võru keele tarvitamine pigem normaalne vanema generatsiooni jaoks.

"Minu põlvkond, kes me oleme sellised 60. aastased, me omavahel peaasjalikult ikka räägimegi võru keeles, aga oma lastega me ei rääkinud võru keeles ja nüüd on nii, et see on edasi kandunud ja käes on see aeg, kus me peame need asjad tagasi tegema nii palju kui võimalik," rääkis Võru instituudi direktor Ivari Padar.

13-aastased Kaisa ja Eeva puutuvad läbi oma vanavanemate ja vanemate võro keelega kokku, aga ise rääkida ei oska. Küll on neil mõned lemmiksõnad. Näiteks upin ja aigu om. Lapsed tõdesid, et sooviksid lisaks juhuslikematele hõigetele tavakõnes ka vanavanematega võro keeles rääkida.

Oluline on ka omakeelne kirjandus, mida jätkuvalt ka ilmub. Näiteks Jan Rahman andis võro-eesti keelsena välja oma esimese lasteraamatu "Puuriidadisko".

"Ma mõtlen, et ega need ei ole ka päris lastejutud, sest ma otsin suuremaid vastuseid päris suurtele küsimustele, et näiteks kui on haldusreform ja vallad ära kaotatakse, mis siis vallavanemast saab," rääkis Rahman.

Oluline on aga seegi, et inimesed määratleks oma keeleoskuse. "Rahvastikuregistris saavad inimesed eesti keele kõrval või eesti keele asemel kirjutada emakeeleks ka neid keeli, mida nad emakeeleks peavad. On see siis parasjagu võro keel, seto keel või kihnu keel," märkis Padar.