Emadusega kaasnevate kohustuste asemel pianistikarjääri valinud Charlotte kohtub pärast mitmeaastast eemalolekut taas oma tütre Evaga. Jällenägemisrõõmu asemel asutakse lahti kiskuma minevikuhaavu, tehes etteheiteid ja õigustades tehtud otsuseid. Vastastikuse läheduse vajadus paneb ema ja tütre teineteist kordamööda otsima ja tõrjuma.

Üks lavastuse tegelastest ütleb, et sinu sõnad peavad paika sinu reaalsuses ja minu sõnad minu reaalsuses, ja kui me sõnu vahetame, muutuvad nad väärtusetuks.

"Ma arvan, et meie ülesanne inimestena on leida nende reaalsuste vahel veel üks reaalsus, kus sõnadel oleks ühine väärtus. Püüd selle poole peab olema, isegi läbi süüdistuste ja valu," avas lavastaja Eva Koldits.

Autor Ingmar Bergman, tõlkija Ülev Aaloe, kunstnik Kairi Mändla ja valguskujundaja Roomet Villau. Laval on Ülle Lichtfeldt, Anneli Rahkema, Loviise Kapper, Margus Grosnõi ja külalisena pianist Kadri-Ann Sumera.

"Selles näitemängus on Bergmanil sees Chopini teine prelüüd, mida mängivad nii ema kui tütar. See on selline stseen, mis on üks kunstnikuks olemise võtmestseene, et mõista seda ema kui kunstnikku. Siis oli selge, et see peab kõlama, ja minu jaoks ei olnud lahendus see, et ma lihtsalt ainult kuulen seda, sest ma arvan, et teatris ma pean nägema seda, mis sünnib muusiku ja tema pilli vahel. Sellepärast oli üsna selge, et siin võiks olla pianist, ja kui ma Kadri-Ann Sumera poole pöördusin, siis selgus, et kõik klappis," selgitas Koldits.

"Midagi niisugust, kus ma nüüd oleksin nii pikalt laval ja teeksin veel midagi peale klaverimängu, seda ma ei ole jah enne kogenud. Ma ikkagi saan siin ka paar lauset öelda, see on minu debüüt siis nii-öelda teatrinäitlejana ja muidugi see on põnev," tõdes Sumera ise.