Kirjutamispisik nakatas Heinsaar juba noores eas. Esialgu kirjutas ta luulet. "Asjad kuidagi kujunesid niimoodi, et keskkooli ajal ma kirjutasin luulet ja tegelesin pikamaajooksuga. Siis mõtlesin isegi, et tulevane elukutse võiks olla pikamaajooksja luuletaja," meenutas ta saates "OP".

See unistus jäi aga poolikuks. Heinsaar põhjendas seda pikamaajooksu ande puudumisega.

"Aga luuleanne siiski jäi ja see ka laienes lõpuks proosale, sest luuletused hakkasid järjest pikemaks minema. Hakkasin poeeme kirjutama, aga kuidagi sain siis aru või öeldi, et tegelikult poeemidel tänapäeval enam turgu ei ole, pane see poeem proosasse. Siis hakkasin nendest poeemidest novellid saama. Ja nii see kuidagi kujunes," avas ta oma teekonda.

Kirjanikuna peab Heinsaar lugu käsitsi kirjutamisest. "Käsitsi kirjutades kirjutad esiteks hästi kiiresti, sul on juba mingi tunne sees, ja käekiri on natukene nagu isikliku südamemustri järgi. Ega keegi teine sellest käekirjast aru ei saa, nii et ta on ühtlasi lukustatud võõra pilgu jaoks," arutles ta.

Ennast peab Heinsaar inspiratsioonipõhiseks kirjutajaks. Inspiratsiooni kogub ta kõikjalt enda ümber. "Loen mingeid asju, käin kuskil, räägin inimestega, elan tavalist elu. Sellest mõttes on see ikkagi argimaailm, kust ma inspiratsiooni saan."

Hiljuti sai valmis Heinsaare uus novellikogu "Eesti keelde sukelduja". Värskes teoses on peidus ka autobiograafilisi sugemeid kirjaniku enda elust. Näiteks on seal mainitud Soomaal asuv Tuhkja, kus Heinsaar mitmeid kordi olnud on.

"Siin on tegemist tegelasega, kes seal 16 aastat elab. Kui talle armastuses korv antakse, siis ta elab seda niivõrd läbi. Et kui sellised kõige kaunimad sõnad on tagasi lükatud, leiab see minitegelane, et muudel sõnadel ei ole mõtet ja ta elab vaikuses edasi. Lõpuks kui ta jälle linna läheb, siis ta peab seal oma kõnet," tõstis ta kaante vahele pandud saladusteloori.

Loodus mängib Heinsaare elus olulist rolli. "Mets ja loodus mõjub mulle ikka nagu healoomuline narkootikum. Ta annab selle miski, millele ei pea midagi muud peale maksma, kui ma seal käin. Sõidan rattaga, olen seal sees, teinekord joon isegi veini, leides mingi väeka koha. Siin on ju nii palju erinevat geograafilist maastikku, sadu saari ja need pinnavormid," lausus ta.

Introvertse inimesena vajab ta ka palju üksinda olemise aega. "Näiteks kui ma olen paar-kolm päeva inimeste keskel, siis ma väsin ära. See on lihtsalt karakteri osa, olles loomult introvert. Siis ma lähen jälle üksildusse, läheb jälle paar-kolm päeva, kui ma jõuan enese keskmesse," märkis ta.

"Jõudes sinna keskmesse, võib-olla läheb üks või kaks päeva, kui ma seal olen ja siis jällegi see saab läbi elatud see sisemaa, siis ma vajan jälle välisilma ja kõnnin sealt välisilma tagasi. Ma arvan, et inimestel on päris palju sisemisi saari, see sisemaa, mida kes kui palju on avastanud iseendas. Aga ma arvan, et seal on jätkuvalt väga palju avastada," kirjeldas Heinsaar.