Rootsi(keelne) kirjandus, olgem ausad, on mulle andnud mitmeid lemmikuid. Kui oleks võimalik koostada mingi isiklik edetabel, trooniksid esimestes kümnetes teiste seas kindlasti nii Lindgrenid (Astrid ja Torgny), Jansson (Tove) kui ka seesinane Vallgren.

Viimane neist tungis mu teadvusse väga jõuliselt umbes kümmekond aastat tagasi. Nimelt ilmus Loomingu Raamatukogus aastal 2004 tema raamat "Härra Bachmanni brošüüri jaoks", mis on üks hullumeelsemaid, naljakamaid, vastikumaid ja raputavamaid raamatuid üleldse. Võib-olla liialdan õige pisut, aga umbes selline tunne mul tekkis, kui hea sõber Jan Kaus mu millalgi 2010. aasta paiku (või hiljem? või varem? aga mis vahet seal on või olla saakski?) teosega tuttavaks tegi.

Kaua läks aega, enne kui teada sain, et Vallgren ei ole sugugi ühe-raamatu-mees ega kirjuta hästi vaid kummalisi, kuhugi psühhiaatrilise diagnoosi piiri peale asetuvaid tekste, vaid et ta loob ka suurepäraseid kriminulle.

Oma värskeima krimiromaani "Sinu aeg tuleb" (rootsi keelest tõlkinud Kadi-Riin Haasma) eest sai Vallgren Rootsi Krimiakadeemia (Svenska Deckarakademin) 2024. aasta parima kriminaalromaani auhinna, ja ma ütleksin, et täitsa asja eest.

Ma ei ole suurem krimifänn, kuigi aeg-ajalt siiski mõne krimka kätte haaran ja enamasti ka suure naudinguga lõpuni loen. Kõige paremini istuvad mulle niisugused kriminullid, millel on lisaks põnevale loole juures ka tugevad kirjanduse tunnused, st et need on hästi kirjutatud (autor valdab sõna ja mõtleb huvitavalt) ning kõnelevad küsimuse "kes on mõrvar?" kõrval ka muust. Inimesest, elust, ühiskonnast.

"Sinu aeg tuleb" on just niisugune: lugu haarab kaasa, samavõrra aga haaravad kaasa selles tegutsevad inimesed. Igaühel omad mured ja rõõmud, igaühel (nagu see ju kipub olema) omad traagikad ja traumad. Kõige tähtsam neist siinsete kaante vahel on ehk lein ja selle objekt, uurija Björlingi kadunud abikaasa, kellest mees ei taha ega oska lahti lasta. Kriminduse kõrval ongi "Sinu aeg tuleb" – kui lubate üldistada – raamat minevikuga toimetulemisest. Läbielatu võib olla korraga nii ilus ja nii ränk, et selle jäljed saadavad inimest uskumatult kaua. Kas ja kuidas nendega toime tuleme, ongi üks elu suuri küsimusi.

Krimiromaanist kirjutamine on keeruline, sest igal sammul varitseb oht midagi välja lobiseda ja, noh, mõne lugeja jaoks on siis raamatul kriips peal kah. Sestap hoopis üks ilus ja õrn lõik maitseprooviks:

"Elu oli täis selliseid ootamatuid kurbusehetki, ja kui sa juhtud valel ajal nende võimusesse langema, võid väga kergesti murduda. Kui võtad riiulist juhusliku raamatu ja avastad postkaardi, mida naine oli kasutanud järjehoidjana. Leiad ühe tema üksiku soki mustapesukorvi põhjast. Või loed ostunimekirja, mis äkki kusagilt paberivirnast välja ilmus… 2 liitrit piima, 1 pk küpsetuspulbrit, 0,5 kilo hakkliha… uskumatu, et selle oli kunagi kirjutanud elus inimene, pole võimalik ettegi kujutada, et selline argipäev kunagi olemas oli."