Noore autori Mikk Tšaškini (sündinud 1998) teine luulekogu "Ringjas" (Tuum 2025) avab kujundirohke ja tundliku maailma, kus poeetiline kujutlus ja argireaalsuse varjundid põimuvad loomulikult. Tšaškinile on omane oskus tuua müütilised kihistused igapäevasesse atmosfääri nii, et need ei mõju lisandina, vaid orgaanilise osana luuletusest. "Ringjas" kannab melanhoolseid ja hüpliku tundlikkusega toone ning pakub lugejale mitmekihilist ja sugestiivset kogemust. See on raamat, mis ei nõua lahendamist, vaid kutsub tajuma selle voolu ja keele sisemist rütmi.

Kogu on pühendatud isa mälestusele. See ei domineeri värssides, kuid loob raamatule vaikse ja sügava alatooni. Elu ja surma pingeväli ei ole siin abstraktne mõte, vaid päris kogemus, mis kajab tekstides kas otsese sõna või aimatava varjuna.

Tšaškin on tänase Värske Rõhu üks silmapaistvamaid autoreid, kõrvuti näiteks Aliis Aalmanniga. On tähelepanuväärne, et nende geograafiline ruum ei ole traditsiooniline kirjanduskeskus Tallinn või Tartu, vaid Elva ja Võru. Selline tasakaalustav perifeeria laiendab loomulikult kultuurivälja ja sobitub hästi Värske Rõhu üldise põhimõttega: põlvkondlik hingamine, pidev liikumine ja usaldus uue vastu. Mäletan selle projekti varast perioodi ja Priit Kruusi, kelle sisemine tuli ja soe kuulamisoskus lõid ruumi, kus noorte autorite hääl sai kasvada. Sama hingamist on tunda ka praeguses põlvkonnas. Ühed astuvad kõrvale ja uued tulevad peale. Noorus liigub küpsuse suunas ja küpsus annab teed värskele noorusele.

"Ringjas" koondub märksõnade surm, elu, armastus, luule ja süü ümber. Tšaškini luule kompab naiivsuse piiri tundliku siiruse ja hapra värina kujul. Ta on autor, kelle juurde luule tuleb loomulikult:

kuu veresooned
liiga väikesed et teleskoop näitaks
sinised ja punased kumamas
läbi pinnakivimi
kuu veresooned
siiski on nad seal
kuu pinna all
veresooned

(lk 90)

Mul oli õnn olla selle raamatu kirjastaja ja vestelda Mikuga esitluse ajal Tartus. Just seal sain eriti selgelt aru, kuidas tema luule ja tema jutuviis tulevad ühest allikast. Tema sõna voolab nagu vaigutilgad puudelt või värske mahl oksast. Ta ei konstrueeri ega pinguta kujunditega. Ta lihtsalt hingab luulest.

Ta loeb palju. Kaplinski on eesti autoritest tema lemmik, kuid ta loeb ka ameerika ja briti poeesiat, prantsuse modernismi, saksa luulet, jaapani lüürikat ja eesti rahvaluulet. See mitmekihiline taust kumab "Ringjasest" läbi vaikse resonantsina. Mulle on eriti lähedased tema luuletused luulest, need kohad, kus autor pöördub kirjutamise enda poole. Nagu siin:

kirjutan õhtul luuletuse ja öösel
kasvab sellele kylge kontekst
justkui veider kest
sest kui ma magan näen und
trykitakse ajalehti

(lk 65)

Enne esitlust jäi meie kirjavahetusest meelde üks väike, kuid kõnekas seik. Mikk küsis, mida kirjastus lauale paneb. Vastasin, et nagu ikka – vein ja juustud. Tema kirjutas seepeale: "Kas ilma veinita ei saaks. Ma väga alkoholi ei tahaks. Juust võib olla, aga joogiks limonaadi ja teed." Nägin teda esimest korda elus alles esitluse ajal, kuid see palve andis tema eelistustest üsna selge mulje. Olen lugenud, et noorem intelligents veedab nädalavahetusi üha harvem baarides. Pigem kogunetakse kellegi kodus, kus on hea muusika, karastusjoogid, sügavad vestlused ja lauamängud. See on teistsugune rütm ja teine lähedus.

Nii et pole juhuslik, et noorte autorite esitlusel, kus oli kohal ka näiteks Miku õde Tuuli, kes on samuti Värske Rõhu autor, ei voolanud mitte vein, vaid Kelluke. Ja nende hääl valgustas meie traagilist aega nagu õrn öölamp, ning kui selles valguses oli üldse heli, siis oli see väikese kellukese vaikne kõlin. See valgus ei tõuka, vaid helgib. See ütleb, et tundlikkus ei ole kadunud. Et sõna võib olla habras ja ometi vajalik.

lihtne on olla aga raske elada
olemine – see on hingamine söömine magamine jne
elada aga tuleb mõttega iga päev ärgates rõõmuga –
mulle anti veel üks võimalus mulle anti veel yks päev
pyyda ja pyyelda. elada tähendab mõelda
mitte edasi tiksuda

(lk 27)