Tristan Priimägi kirjutas "101 Eesti filmi" kirjastuse Varrak raamatusarja "101 Eesti" aastal 2020, kui Eesti Vabariik tähistas 102. sünnipäeva. Sari ise on juba omaette väärtusega, kuna annab erialaseid vaateid Eesti ajalukku, kultuuri ja kõigesse sellesse, millest Eesti koosneb – ehitistest ja looduspaikadest tavadeni.

"101 Eesti filmi" on eriti väärtuslik aga selle poolest, et kui arheoloogiast ja ajaloost ikkagi kirjutatakse üsna palju ja kirjastused neid raamatuid avaldavad, siis filmikunst on peaaegu et käsitlemata maastik. Paratamatult tekib küsimus, miks kirjastused filmiraamatuid ei avalda? Kas on tegemist liiga suure riskiga ja kirjastused kardavad, et neid ei osteta? Samas kinos ju käiakse ja ka Eesti filmi meie vaataja armastab, seda kinnitab EFI kogutud statistika.

Tristan toob oma raamatus isikupärasel humoorikal moel lugejate ette lühikese ülevaate 101 filmist, mis Eesti kinokunsti kujundanud. Muidugi oleks neid filme, millest kirjutada, rohkemgi, kuid sünnipäevaaasta seadis omad piirangud ja sel aastal tuli valik selline. Sellest, et see valik võib muutuda ning ajalugu ise tekitab siin teatud tõusude ja languste rütmi, annab tunnistust kasvõi briti väljaande Sight & Sound koostatav regulaarne edetabel 100 olulisest filmist maailma lõikes, kus esikohad vahetuvad.

Kuni aga meil selliseid küsitlusi ei koostata, on Tristani raamat hea referentsi- ja avastamisallikas, mida toetab ka Eesti filmi veebikoduks kujunenud Arkaadri portaal. "101 Eesti filmi" on vajalik teabeallikas isegi igasuguste küsitlusteta, sest annab vajaliku info nö pähklikoores. Väärtust teaberaamatuna lisab põhjalik indeks tegijate ja filmide nimedega.

Iseasi on see, kuidas sellist raamatut lugeda. "101 Eesti filmi" on ühelt poolt sedavõrd meelelahutuslik ja põnevalt infoküllane, et seda on raske käest panna – loe nagu romaani või isegi sketšikogu (andku autorid mulle andeks). Teisalt on ta siiski piisavalt tihe, et seda mitte suurtes annustes alla neelata. Seetõttu ongi ehk parim viis seda lugeda kiivalt järge hoides ja paigutada igasse päeva suhkruterana mõni infokild Eesti filmiajaloost, mis ei tähenda ju lõpuks muud kui tagasivaadet me endi lähiminevikku. Sellise kontekstilise ämblikuvõrgu loomise läbi tugevneb ka iga lugeja enda isiklik suhe me kultuurilooga ning uusi kodumaiseid linateoseid vaatab ja ootab selle raamatu lugeja juba uue pilguga.