Umbes aasta eest avastasin filosoof Armen Avanessiani raamatust "Tuleviku metafüüsika" ühe tabava sõnamängu, mida on paraku raske eesti keelde tõlkida: "There is no human being, but only human becoming." See lause meenus mulle seoses keele- ja kultuuriteoreetiku Marko Pajevići raamatuga "Poeetiliselt mõtelda. Nüüd ja kohe" (tlk Jaanus Sooväli), kus ta muu hulgas väidab, et inimene pole mitte niivõrd indiviid, kuivõrd "diviid". Pealispinnal osutavad need sõnamängud eri asjadele – esimene inimelu sündmuslikkusele, teine selle ühenduvusele –, ent tegelikult kõnelevad ühest ja samast impulsist: vajadusest inimlik olemine ümber mõtestada. Mõlemad laused manavad esile üht laiemat nihet objektikeskselt mõtlemiselt seostekeskse mõtlemise poole. 

Üks seostekeskse mõtlemise iseloomujooni ongi sündmuslikkuse idee, soov loobuda kirjeldamast maailma fenomene kui (ainult) diskreetseid objekte. Füüsik Carlo Rovelli sõnastuses kõlab see nii: "parim maailmast mõtlemise grammatika on muutumise, mitte püsivuse oma. Mitte olemise, vaid saamise oma." Just nii, mitte being, vaid becoming. Miks? Sest maailm (ja kõik, mis maailmas leidub) pole tema väitel mitte asjade, vaid sündmuste kogum. Kui ma aga tajun ennast sündmuslikult, s.t ma liigun ühest sündmusest teise, osalen neis, loon neid, ning ennekõike saan neist mõjutatud ja muudetud, tähendab see ühtlasi, et ma pole ka nõnda selgelt ümbritsevast eristatav objekt, kui olen harjunud mõtlema. Pajević jõuab samalaadse seostekeskse järelduseni, toetudes sõnastuses Martin Buberi filosoofilisele nägemusele: "inimene saab inimeseks just hetkel, kui ta muudab kellegi teise inimeseks" ja "inimene ei ole lihtsalt ja juba alati inimlik, ta saab selleks alati alles tõelise kaasinimliku mina-sina-suhte hetkel." See kordab üht mu lemmiktsitaati Yasmina Reza näidendist "Kunst": "Kui mina olen mina sellepärast, et mina olen mina ja sina oled sina sellepärast, et sina oled sina, siis mina olen mina ja sina oled sina. Aga kui on vastupidi, et mina olen mina sellepärast, et sina oled sina ja sina oled sina sellepärast, et mina olen mina, siis mina ei ole mina ja sina ei ole sina."

Lugedes Pajevići tihedat käsitlust, millest siinses vormis pole võimalik täit ülevaadet anda, sain korraga aru, et kui Jumala jaoks – vähemalt Johannese tõlgenduses – oli alguses Sõna, siis iga inimese alguses on Sina. Ehk tema ema, kellest vastsündinud laps on lahutamatu. Ema on algsündmus. Meie elu saab alguse mina-sina seosest, igaüks on kellestki teisest pärit. Hiljem lisandub algsele Sinale palju teisi sinasid: isa, sugulased, sõbrad, kolleegid, juhuslikult kohatud inimesed, taimed, loomad, hulk elumõjutavaid ja -muutvaid sündmusi. Kui kõik need sina-suhted mina seest ära võtta, tekib küsimus: mis ülepea järele jääb? Human bedimming?