Väikerahva esindajana januneb eestlane tihtilugu kõrvalpilgu järele. Anekdoot räägib, et elevanti kohates muretsevat eestlane kõige enam selle pärast, mida elevant temast mõtleb. Meil on vaja tunda end nähtu ja mõistetuna. On meelitav, kui keegi võõras pöörab korraks sellele rahvakillule tähelepanu. 

Ühe seesuguse elevandilaadse pilgu väljastpoolt heitis sõdadevahelise Eesti ühiskonnale rootsi sõjaväelane, seikleja ja ajakirjanik Carl Mothander (1886–1965). Tema vaatepunkt on haruldane ja väärtuslik just sellepärast, et välismaalasena polnud tal tarvis valida pooli toonastes kohati pingelistes rahvussuhetes. Mothander oli võidelnud vabatahtlikuna Vabadussõjas eestlaste kõrval enamlaste vastu, 1928. aastal abiellus ta aga baltisaksa aadlidaami Benita von Wrangeliga. Sestap oli Mothanderil võimalik omamehelikult läbi saada nii parunite kui ka eestlastega. Enamlastega olid teistsugused lood. 

Kui eestlasel oli tavaliselt võimalik piiluda baltisakslaste maailma vaid teenijatoast ja tallikuselt, siis Mothander liikus parunite seas ringi võrdsena. Rootsis 1943. aastal ilmunud raamatus "Parunid, eestlased ja enamlased" maalibki ta heatahtlikult humoorika pildi omalaadse Orduriigi traditsioone ikka veel au sees hoidvast ühiskonnakihist, maailmast, millele juba toona oli väljastpoolt tulijal keeruline ligi pääseda ja mis nüüdseks on päästmatult kadunud. Me ei saa ilmselt iialgi teada, kuidas maitsesid täpselt kuulsad balti köömnekuklid, ja võime vaid kujutleda, mis tunne võis olla istuda teelauda, kus on kasutusel kahesaja-aastane lauahõbe ja su salvrätt kannab aastaarvu 1804. Mothanderi raamat on kui sõbralik teejuht baltisaksa eluolu juurde. 

Ja samas võib seda võtta ka järelehüüdena balti parunite seitsmesaja-aastasele kultuurile. Kui vahetult enne teist maailmasõda oli siinsete sakslaste olmes ja suhtlusviisides tunda kadunud aegade hiilgust, siis parunite lõplikult lahkumisele oli Mothander vahetuks tunnistajaks. Pole juhuslik, et ta nimetab Eesti inkorporeerimist Nõukogude Liitu ja uue korra kehtestamist Ragnarökiks – see oligi ühe maailma lõpp. Mõjus ja jube on raamatu viimane stseen, kus Eestist 1940. aastal lahkuvat autorit ja tema abikaasat ära saatma tulnud eesti sõpru, kes teisel pool tõkkepuud lehvitama jäävad, kirjeldatakse ladinakeelse fraasiga morituri vos salutant. 

Nii väga tahaks loota, et ajalugu ei kordu.