Kuigi raamatu tegevus toimub valdavalt suvel, tundub praegune aeg, kui päevad on hakanud lühenema, ilmad jahenema ja lehed puudel kollaseks tõmbuma, selle lugemiseks kõige parem. Mitte et aastaaeg peaks dikteerima, millal mõnd raamatut lugeda, aga lihtsalt seostub selle teose olustik ja keskkond minu jaoks tahes-tahtmata sügisega. Tegevus toimub ju lossis, mis on ümbritsetud metsaga ja muust maailmast suuresti eraldatud, samuti saadab tegevustikku tondilugu (või isegi paar), mis siia halloween'i-eelsesse aega väga hästi sobituvad. 

"Loss" on Markus Väina teine romaan, mille ilmumise ajal oli ta vaid 22-aastane. Kui pigem tundub, et noored eelistavad kirjutada luulet, siis Väin on suurepärane näide, et ka Eesti proosakirjanikele on järelkasvu. Hoolimata autori noorest east kumab "Lossist" läbi autori suur lugemus ja lai silmaring. Esmalt jäävad muidugi silma mõjutused Kafka samanimelisest teosest ja Karl Ristikivi "Hingede ööst", kuid raamatus on viiteid ka paljudele teistele autoritele nagu Albert Camus, George Orwell ja Gabriel García Márquez. 

Žanriliselt liigitub teos kuhugi maagilise realismi alla. Lugu ise on üpris sirgjooneline – noor pangaametnik läheb mõneks nädalaks Salsbourgi lossi, et selle pererahva arvepidamist korrastada. See on aga vaid baasiks komplekssetele tegelastele ja nende keerukatele suhetele. Läbi ulatusliku sümbolismi on teoses peenekoelist ühiskonnakriitikat, võrreldud inimest, ühiskonda, riiki ja süvenetud psühholoogiliste arutluste kaudu ka leina ja depressiooni. Maagilisus tuleb mängu segaste unenägude ja juba varem mainitud tondi kaudu. Tegelikult on kogu aeg "Lossi" lugedes kohati tunne, et midagi on pisut paigast ära, keegi või miski nagu "kummitaks" narratiivi. See lõpuks teose tervikuks kokku seobki.