Tootsil viisid rotid kapsaraua ära, minu vanavanematekodus panid rotid nahka pool raamatut. Seal oligi ainult kolm lasteraamatut: Aleksei Tolstoi "Kuldvõtmeke", Pierre Gamarra "Sulgedega Mao saladus" ja salapärane poolik raamat, milles tegutsesid poiss Pedrinho, tüdruk Nöpsnina, nukk Emilia ja põrsas, keda miskipärast kutsuti markiiks. Säilinud oli raamatu teine pool, nii et kuidas kõik jõudis sinnamaale, et laste-mänguasjade-koduloomade kamp läks jaaguarijahile (esimesed allesjäänud leheküljed olid ka kahjustatud), jäi suhteliselt hämaraks. Raamatu järelsõna järgi õnnestus tuvastada, et tegemist oli Monteiro Lobato teosega "Kollase Rähni Ordu", ja mõne aja pärast tõi isa mulle Kohtla-Järve raamatupoe kasutatud raamatute letist juba kõigi lehtedega eksemplari.

Niisiis süvenesin ma juba eelnimetatud kamba (ehk siis ordu) tegemistesse ja seiklustesse nii tavaelus kui muinasjutumaailmas ja kuna see oli minu esimene tutvus Brasiiliaga, siis üritasin ma ette kujutada, kuidas maitsevad žabutikaabapuu viljad, nägin vaimusilmas Amazonase džunglit koos kõigi jaaguaride, jaguarundide ja kapivaaradega (just selline toonane kirjapilt oli).

Tegemist oli vene keelest vahendatud Inna Tõnjanova ümberjutustusega (Eesti Riiklik Kirjastus, 1964), otse portugali keelest tõlgituna ilmusid Nöpsnina ja Pedrinho lood alles aastal 2016 (Hea Lugu, tõlkija Janne Kukk) pealkirjaga "Kollase Rähni Vennaskond". Et uues väljaandes olid mõned tegelaste nimed teistsugused (krahv de Kukuruuso – vikont Maisitõlviste, markii de Rabicó – markii Köntsaba jne), tundus loomulik, samuti et lood olid pikemad ja üksikasjalikumad (nõukogudeaegses variandis oli küll juttu abielust kaltsunuku ja põrsa vahel, aga tüdruku ja kala abielu, olgu või mängult, oli juba ilmselt liiast), aga et mingist hetkest läksid lood täiesti lahku, näis esialgu üsna arusaamatu – näiteks puudub uuest raamatust täiesti kunagi minu meeli kõige rohkem erutanud osa "Pedrinho kütib edukalt". Selgust tõi järelsõna, millest ilmnes, et selles raamatuseerias on lausa 23 raamatut, ja valik järgis Brasiilias 2014. aastal ilmunud kogumikku. Ja kuigi tegelikult pole uues väljaandes elu ebameeldivaid külgi sugugi retušeeritud, siis mõte sellest, et lapsed võiksid lihtsalt lõbu pärast metsa suurt looma tapma minna, tundub praegu tõepoolest üsnagi võõristav. Teisalt päästavad nad samas osas ninasarviku föderaalagentide ja tsirkusedirektori käest.

Ma ei ole kindel, et ma praegu kumbagi neist raamatutest tingimusteta soovitaks, aga pilguheiduna kaugemasse (nii geograafiliselt kui ajaliselt) maailma on need omal kohal ja autori fantaasialend on aukartustäratav.

P. S. Ma ei unusta kunagi sügavat hämmingut, kui ma Tallinna loomaaias esimest korda jaguarundit nägin – minu kujutluses vähemat poole jaaguari kasvu elukas osutus saleda kodukassi suuruseks loomaks.