Olen varemgi mõelnud, et kui ajad tunduvad keerulised ja näib, et ei jaksa ega taha kihutava maailmaga sammu pidada, siis on hea jalg gaasipedaalilt maha libistada ja kuulata, mida on öelda mõnel targemal inimesel.

Sel sügisel kuulasin (tõsi, silmade kaudu) Juri Lotmanit. Ja ausõna – paremaks läks!

Marek Tamm ja teised on aastal 2022 lõpule viinud tänuväärse töö: kaante vahele on kogutud 41 usutlust, mille seast leiab igaühele midagi. Kes on kursis Lotmani semiootika-alaste või kultuurilooliste töödega, loeb küllap suure naudinguga põhjalikumaid ja spetsiifilisemaid jutuajamisi, mis on ilmunud intellektuaalsemat laadi väljaannetes, kes aga tahab aimu saada sellest, kuidas avara nägemisega ja sügavate teadmistega tark inimene vaatab maailmale, see saab nautida tema vastuseid üldist laadi küsimustele.

468 lehekülge! Võib tunduda pelutav, aga ei ole seda teps mitte, kui hakkad omas tempos mööda neid säravaid vestlusi kulgema.

Neil lehekülgedel näitab Juri Lotman ennast tõelise teadlasena. Tema vastustest aimub austust inimese vastu üleüldse ja iga vestluskaaslase vastu eraldi. Äärmiselt erudeeritud humanitaarteadlase laia haaret ja samal ajal teadlikkust inimteadmiste piiratusest. Alandlikkust. Oskust kuulata ja tähele panna, teha järeldusi.

Mõningaid lemmiktsitaate:

"Et progress on ohtlik asi! Sellepärast et ta ammendab ebavajaliku, kuid elus ei saa ilma ebavajalikuta. Isegi ilma üleliigseta, isegi ilma kahjulikuta."

"Mõtte sünd algab mingist puuduoleku aimusest. Formeeruvast küsimusest."

"Täpselt samamoodi on mul selleks, et saaksin mõelda, vaja teist inimest. Ja mul ei ole vaja selleks mitte lihtsalt teist inimest, vaid ka seda, et ta oleks teistsugune, mõtleks teisiti kui mina."

"Ma tõesti arvan nii, et kui luulet ei oleks, siis poleks edasiminekut ei teaduses ega ka tehnikas."

"Arvan, et kui meil oleks võimalik – aga seda võimalust meil õnneks ei ole – keelata mingi korraldusega ära kesine kunst, siis poleks ka väärtuslikku kunsti."

"Aga nimetage mulle üks asi, mis pole saladus. Kas või üks asi!"

Ja niisuguseid pärleid leiab raamatust pea igalt leheküljelt. Lugesin ja tundsin, et olen oma mõistuse viinud sanatooriumi. Kuhugi männimetsa vahele värsket mereõhku hingama. Kuniks raamat kestis, tundus, et "ilus oli olla, sest et kole oli möödas."

Selle kinnituseks veel viimane tsitaat, mis pärineb ühe jutuajamise lõpust:

"Suur aitäh teile. Kõike head ja nägemist."
"Teile ka aitäh. Ning kui tuleb uusi mõtteid, olen teie teenistuses."
"Aitäh."
"Aitäh."