Elav klassik Martin McDonagh on Eestis jätkuvalt moes: ainuüksi viimase 10 aasta jooksul on tema näidendid lavale jõudnud nii Rakvere kui Kuressaare teatris, Vanemuises ja mujalgi. Nn Arani saarte triloogiasse kuuluv "Inishmaani igerik" jõudis Eestis esimest korda lavale 2000. aastal Tallinna Linnateatris, lavastajaks Jaanus Rohumaa. Nüüd haaras näidendi järele linnateatri praegune lavastaja Diana Leesalu, kelle jaoks on tegemist omamoodi debüüdiga ehk esimese lavastusega mõnes repertuaariteatris väljaspool koduteatrit – seda otsust saab mõistagi ainult tervitada.

Põnev kokkusattumus on, et lavastus jõuab Ugala repertuaari samal hooajal kui Rakvere Teatri "Elevantmees" ning VAT Teatri "Käte ja jalgadega inimene" – kõigi lugude keskmes liikumispuudega inimesed, sealhulgas nende suhestumine ja põrkumine ümbritseva ühiskonnaga. Kui "Käte ja jalgadega inimene" moodustab justkui mõttelise paari Theatrumi "Erivajalikuga"¹, siis "Elevantmehe" ja "Inishmaani igeriku" peategelaseks on intellektuaalselt terane noormees, kelle füüsiline puue annab teistele kuhjaga põhjust hammaste teritamiseks. (PS! Olgu täpsuse mõttes veel lisatud, et kohe-kohe jõuab Eesti Noorsooteatris lavale ka "Näeme veel, Simon!" – seega on erivajaduse teematika igati tervitatult ja tänuväärselt Eesti teatrilavadele kohale jõudnud.)

Ent "Inishmaani igerikku" ei saa õigupoolest pidada lavastuseks, mis keskenduks peategelase erivajadusele. Sellel muust maailmast isoleeritud Iiri väikesaarel, kus tegevus peamiselt toimub, on kõik üht- või teistmoodi eriskummalised ega püüa seda teiste eest varjata: üks pillub mune ja roppusi, teine räägib kiviga, kolmas varustab 90-aastast ema alkoholiga ning loomulikult kiusavad kõik üksteist mõnuga nende veidruste pärast taga. Sellegipoolest joonistuvad toksilise suhtluskultuuri allhoovustes välja ka tegelaste hirmud ja igatsused, mis muudab nad grotesksel kombel hoopis inimlikeks ja natuke armsakski. Öelge nüüd, et selline tegelaskond pole näitlejatele ja lavastajale üks magus suutäis.

Leesalu tugevus lavastajana seisneb lineaarsete lugude jutustamises, millesse on sageli põimitud väike seiklusmoment, et tegelastele kaasaelamine ja emotsionaalne pinge ei raugeks – nagu ühes heas loos ikka. Sedasama tuttavat käekirja esindab ka "Inishmaani igerik", mille funktsionaalne lavakujundus (Martin Mikson) võimaldab dekoratsioone ümber pöörates tegevuspaika kiiresti vahetada. Lavaruumis kujutatud kiviaiad, lubjakivikaljud ja lainetav meri aitavad luua Iiri väikesaarele iseloomulikku atmosfääri. Kuigi lõviosa stseenidest leiab aset lava eesosas, valgustatakse aeg-ajalt välja merd kujutava vaheseina tagune lavaruum ühes peakohal rippuva valge kardinaga – selle esteetiline funktsioon jääb lavale võrdlemisi lähedal istudes veidi arusaamatuks.

Esimese vaatuse edenedes saab selgeks, et koomika tabamine ei valmista trupile raskusi. Olgu selleks õdede Osbourne'ide (Garmen Tabor, Terje Pennie) omapärased viisid stressiga toimetulekuks, lihtsameelsusele kalduva Bartley (Alden Kirss) pidurdamatu komminälg või Mamma O'Dougali (Luule Komissarov) joobnud naerulagin kõige üle, mille kohta vähegi nalja teha passib. Näitlejate rollisooritused on igati veenvad ning publiku lõkerdamine annab sellele kindlalt rööbastel sõitvale rongile ainult hoogu juurde. Iseäranis näib lustivat Aarne Soro, kelle kõmureporterlik töömeetod igasuguse informatsiooni väljapressimisel meelitab ka neurootilisema loomuga vaatajalt turtsatuse välja.

Kui esimene vaatus sujus nagu õlitatud masinavärk, siis etenduse teine pool ei suutnud eelmisele kahjuks väärilist konkurentsi pakkuda. Senine hoog oli miskipärast raugenud, näitlejate lust tagasi tõmbunud ning varem veatult toimunud stseenivahetused rohmakad, paljastades seni edukalt nähtamatuna püsinud traagelniidid, mille toel kurbnaljakas lugu end seni lahti oli rullinud.

Mine tea, võib-olla jäi puudu läbimängudest või leidub siin mõni muu loogiline põhjus, ent tõdemus, et Igeriku-Billy (Jass Kalev Mäe) võiks ropendavasse ja teiste kallal vägivallatsevasse Helenisse (Margaret Sarv) armunud olla, tabas mind teise vaatuse lõpus nagu välk selgest taevast – kas oleksin pidanud seda märkama või koguni ette teadma? Seetõttu jäi lõpplahenduses puudu emotsionaalsest pingest, mis Heleni ja Billy dialoogile iseloomulikku kurbnaljakust võimendaks. Hiljem selgus, et ma polnudki ainus, kes välguga pihta sai.

Kuigi toorust ei saa esietendusele pahaks panna, tabasin end seejuures mõtlemast, miks "Inishmaani igerikku" 2026. aastal ikkagi lavastada. Kuivõrd Martin McDonagh'it on nimetatud Iiri elavaks klassikuks, leiab klassikateoste puhul neid põhjuseid alati: keerulised suhted, inimlik traagika ning vastuolu ilmetu argielu ja suurte unistuste vahel on kõik ajastuülesed teemad, ja miks ei võiks siis elu absurdsuse üle naerda. Ka eelmainitud erivajadusi ja endast teistsuguste aktsepteerimist, sealhulgas kavalehel väljatoodud kiusamise fenomeni on Eesti teatrilavadel juba korduvalt käsitletud. Ent mida lavastus rõhutab, alla joonib või ütleb sellist, mida näidendi autor juba ei teinud? Jään vastuse võlgu.

Sellegipoolest täiendab "Inishmaani igerik" igati väärikalt Ugala repertuaari, pakkudes võimalust tegelaste üle naerda, neile kaasa tunda ning ennast nende tugevustes ja nõrkustes ära tunda. Iiripärast muusikat (Veiko Tubin), hoogsaid tantsunumbreid (Ingmar Jõela) ja näitlejate lustimist on ju samuti täitsa tore kuulata ja vaadata. No näed siis, leidub põhjuseid küll.

¹ Madli Pesti, https://www.sirp.ee/aarekivi-on-maailma-piir/